Homoseksuaalsus

Istun praegu oma toas ja üritan selleteemalist ettekande kokku kirjutada. Keeruline ja teatavasti pole avalik esinemine ka minu parimaks küljeks.

Leidsin sellise videoklipi, mis võtab kenasti kokku kõik, mida öelda tahaks:


http://youtube.com/watch?v=OPzso1OOTPM

Õppigem õppima

Siin siis alustuseks artikkel ABC kõigile suurepärasest kogust:

Õppida ei tule mitte ainult eesti keelt või matemaatikat, või ükskõik millist ainet, vaid ka õppimist ennast. Miks?

Pole sugugi ükskõik, millises järjekorras me õpime. Kui ühel päeval on käsil erinevad õppeained, siis alustame nendega, mis on kõige raskemad. Mida enam oleme väsinud, seda vähem on lootust raskest materjalist aru saada. Pole soovitatav ka õppida järjestikku ühetaolist materjali, näit. vene keelt ja võõrkeelt või matemaatilisi aineid, sest ajaliselt varem õpitu kipub siis kergemini meelest minema.

Kui õpitakse ühel päeval ainult üht ainet, siis on soovitav seda teha algul sellises järjekorras, nagu seda koolis läbi võeti ja nagu see on õpikus või programmis. Nii saame õpitavast materjalist süstemaatilise ülevaate.

Ebaotstarbekas ja lausa kahjulik on õppimine eksamipiletite kaupa. Õppijale jäävad küll meelde üksikud katkendid ainest, kuid ta ei oska neid omavahel siduda ja tervikliku ülevaate puudumise tõttu võib jääda kimpu lisaküsimustele vastamisel. Piletite järgi õppida võib enesekontrolliks alles täiendaval kordamisel.

Kõigepealt loeme õppematerjali aeglaselt ja süvenenult läbi ning ühtlasi jälgime, kas kõik on arusaadav. Vajaduse korral otsime käsiraamatutest vastust. Kui me selgusele ei jõua, märgime probleemi üles, et seda kaaslastelt või õppejõult konsultatsioonis küsida. Ärgu õpitagu pähe mitte midagi, millest ei sada aru, sest sellest pole mingit kasu. Mehhaaniliselt pähetuubitud teadmisi ei osata vastamisel kasutada. Pealegi läheb sel viisil õpitu kiiresti meelest.

Kui õppematerjal on suur, siis on mõistlik seda õppida osade kaupa: loetakse üks osa läbi, korratakse seda ja alles siis minnakse järgmise osa juurde. Seda tehakse sellepärast, et korraga, ilma kordamata, pole võimalik palju materjali meelde jätta. Sellise õppimisviisiga hoitakse kokku ka aega.

Õppematerjali kindel omandamine pole võimalik ilma kordamiseta. See annab paremaid tulemusi siis, kui me õpitavat lihtsalt uuesti ei loe, vaid püüame endale seda kas valjusti või mõttes ilma õpiku abita jutustada. Nii selguvad ühtlasi kõige paremini lüngad teadmistes. Parema ülevaate saamiseks võime koostada õpitavast plaani või lühikonspekti. Viimane on vältimatult vajalik lisakirjanduse lugemisel, et jääks materjali loetu meenutamiseks ja kordamiseks.

Kuidas suhtuda koos õppimisse? Nii õppimist alustada pole õige. Kõigepealt peab iga õpilane materjali üksi läbi töötama, et selgitada, kas ta saab kõigest aru. Arvestagem siinjuures ka oma mälu. Ühel inimesel jääb hästi meelde see, mida ta näeb või loeb (nägemismälu), teisel aga see, mida ta kuuleb (kuulmismälu), kolmandal on aga enam-vähem ükskõik, kuidas ta õpitavat tajub (segatüüp). Koosõppimise puhul on kuulmismäluga õpilasel kasulik, kui kaaslane talle materjali jutustab, nägemismäluga õpilane peab aga tingimata vaatama õpikusse või konspekti (teda aitavad tublisti ka allakriipsutused mitmevärviliste pliiatsitega).

Isegi siis, kui aega on vähe ja õppida väga palju, ärgem unustagem tervishoiunõudeid ja tehkem iga 1 ½ tunni järel veerandtunniline vaheaeg. Tundide viisi vahetpidamata õppimisel on tulemused hoopis halvemad: omandamisvõime nõrgeneb ja me ei suuda enam lõpuks õpitaval tähelepanu hoida. Ergutusvahendite kasutamine aga peletab meile nii vajaliku une.

Ja lõpuks nõue, mida vahel on nii raske täita: ööl enne eksamit tuleb korralikult magada. Väsinud inimene suudab meenutada eksamil vaid osa sellest materjalist, mida ta puhanuna hästi ja kindlalt teaks.

(ABC kõigile, nr. 5 (70), Pühapäeval, 23. juulil 1961)

Neljapäevane päev ja kahtlane kurguhaigus ;S

Terve öö sepitsesin kokku plaane erinevate eluvaldkondade korrastamiseks. Hommikuvalges uinusin väsinuna, kuid hing oli rahul ja unenäod tulid põnevad.

Hommikul ärkasin uue plaani kohaselt kl. 10, tegin mõned joogaharjutused ja võtsin õhuvanne. Sõin ja jõin ingveri teed, lugesin veidikene Śrī Śrīmad A.C. Bhaktivedanta Swami Prabhupada (Rahvusvahelise Krišna Teadvuse Ühingu asutaja-acarya) raamatut „Elu sünnib elust” ja tegelesin mõnda aega uitmõtetega.

Hiljem vestlesin lõbusalt sõpradega ja üritasin mitte välja teha kahetsusväärsest tervislikust seisundist ning mitmekordseks paisunud ning valutavast kaelast. Kuulasin huvitavaid lugusid Siimu ja teiste eilsetest elamustest. Siis uudistasin veel läheneva Pimedate Ööde Festivali filmikava ning märkisin üles huvipakkuvamad filmid. Lugesin ka läbi kõik kättesaadavad ajalehed ning lõikasin välja artiklid, mida kindlasti kord elus vaja läheb.

Seejärel, olnud korduvalt põletanud oma keelt tulikuuma teega, asusin huviga lugema ürgaegse ajalehe põnevat lisa "ABC kõigile". See 1962. aastast lugemine osutus ülimalt harivaks ja sealsed näpunäited ning uusimad uudised on liiga vajalikud, et neid vaid enda teada jätta. Seega otsustasin osad jutukesed siin laiemale ringkonnale edastada.

Esmaspäev.

Pole igiammu midagi siia kirjutanud, oleks viimane aeg vist. Võimatu on siia kirja panna kõike seda, mis vahepeal juhtunud on, sest juhtunud on palju. Aga alustan nüüd tasa ja targu tänasest päevast.

Tänane päev on möödunud vaikselt ja rahulikult ning üsnagi paikselt, kui välja arvata väikene väljasõit Elvasse nii kusagil keskpäeval, et natukene söögivarusid täiendada. Hommik oli hiline ja möödus voodis Allakäigu spiraali seltsis. Hüüdnimi, mis inimesega absoluutselt kokku ei sobi, aga mis seal ikka.

Ülejäänud päeva veetsin üleval telekanurgas muusikat kuulates, ajalehti lugedes ja netis kaotatud aega tasa tehes. Muki lebas kõrval, pisikesed pruunid karvased jalad taevapoole, hambad irevil ja taksile omaselt enamuse madratsist oma pika kerega hõivates. Norskas ega lasknud üldse mõelda. Nagu väike rong oleks toas olnud.

Hiljem arutasin emaga tulevikuplaane ja sain omajagu pahandada, et olen nii laisaks ära läinud ja kooli unarusse jätnud. Masendav. Peaks tegelema hoopis Kristliku eetika ettekandega homofiilia teemal aga üldse ei taha ega oska midagi mõistlikku öelda ;S Avalik esinemine on alati olnud minu komistuskiviks. Uuh.

Aga jah. Ei jaksa enam. Lähen magama.

Tunniplaan

Esmaspäev

kl. 12. 15-13.45 Vana Testamendi sissejuhatus
kl. 14.15-15.45 Süstemaatilise teoloogia sissejuhatus
kl. 16.15-17.45 Germaani usundilugu


Teisipäev

kl. 14.15-15.45 Võrdlev usundilugu
kl. 16.15-17.45 Üldine usundilugu


Kolmapäev

kl. 12.15-13.45 Kristlik eetika
kl. 14.15-15.45 Vana Testamendi sissejuhatus



Neljapäev

kl. 12.15-13.45 Üldine kirikulugu B
kl. 14.15-15.45 Üldine kunstiajalugu: vanaaeg


Reede

kl. 12.15-13.45 Uue Testamendi sissejuhatus

Sügis.

Et siis sügis on siiamaile jõudnud. Ja kool koos oma võludega. Ilmad on imelised, puud punetavad ja maal levib õunahõnguline soe tuulekene. Hetkel leban veel annelinna kivikindluses oma väikeses päikselises toas, kreeka keele õppimise kergendamiseks seintele kleebitud lipikutest nii mõnigi on mulle juustesse kinni jäänud. Aga uni oli hea. Pealegi ei külastanud mind täna öösel mitte ükski pisikene deemon. Isegi tatrapudrus neid polnud.

Kõht hakkab tühjaks minema ja kooliaeg nihkub iga minutiga lähemale. Kristlik eetika ja Vana Testamendi sissejuhatus. Pole kõige hullem päev. Taani keele lõbust osavõtmine ei ole täna võimalik, sest kl. 16 on Ajaloo muuseumis Tartu 17. sajandi juhuluule esitlus. Minu kullakallis Marju on teose korraldaja ja toimetaja niiet oodata on midagi täiesti erilist. See saab lõbus olema!

Muidu siis ka nii, et on üks meessoost isik, kes on mu mõtted vallutada suutnud (ei, see pole Muki, haha). Aga eks näis, kuidas sellega läheb.. Igastahes praegu olen täitsa rahul olukorraga. No ikka väga rahul.

Aga hetke parim uudis on vist siiski see, et just praegu maandus Eestimaa pinnal üks lennuk. Ja selles lennukis viibib minu ema, kes loodetavasti leiab oma tee ka siia minu juurde. Oeh, ei suuda ära oodata! (L)

Suveteataja.

Selle suve suurim muutus on see, et läksin Roltsist (lõplikult) lahku ja nüüd olen jälle vaba ja vallatu.. ptüi.. vallaline. Põhjused on neile teada, kes mind natukene paremini teavad-tunnevad.

Hetkel leban Georg Otsas maailma ilusamal saarel, merevaatega toas ja kusagilt kaugelt kotsub vaikne rahulik muusika. Vihma tibutab ja taevas on hall, aga sees on soe ja õdus. Emme kibeleb treeningusaali, et võtta hotelli tasuta võimalustest viimast ja mina unistan eesootavast aurusaunast ja mullivannis loksumisest.

Kuressaare on vist jüll Eesti ilusaim linnakene. Muinasjutulised vanad majakesed, kõik korda tehtud ja ilusate aedadega. Kohvikud maitseka interjööri ja hubase õhkkonnaga. Massiivne linnus ja meri. Imeline.

Paljad töllerdised ja karm reaalsus.

Tänane öö ei saanud sõbagi silmale. Otsustasin olla kordki natukenegi kohusetundlik ja magamise asemel teha valmis tegemata tööd. Nii istusin terve öö üleval, lugesin raamatuid ja üritasin askeesi kohta mingit esseed pastakast välja imeda. Üldiselt edenes töö kohutavalt aeglaselt ja enamuse ajast vaatasin lihtsalt tuhmi pilguga lage. Siiski üllitasin mingi käkerdise hommikuks valmis ja saatsin ära kah. Mäletan, et päike oli juba taevas ja linnud räuskasid kui voodile langesin.

Kõrbeisade elulood kubisevad eemaletõukavatest ja füüsiliselt kurnavatest askeesipraktikatest nagu end pisikesse kasti sulgemine, kus ei ole ruumi püstiseismisekski või just vastupidi pidev püstiseismine; aastaid samba otsas elamine või end raskustega (nt. raudkettidega) koormamine.

Ning vaatamata nende praktikate äärmuslikkusele, ei näidanud sarnaste meetodite rakendamine ka hilisematel aastasadadel erilisi taandumismärke. Nii võib tõmmata paralleele kõrbemunkade ja sajandeid hiljem Rootsis elanud Püha Birgitta igapäevaste askeetlike distsipliinide vahel.

Pirita kloostri kaitsepühak, kes elas 11. sajandil, tekitas endale sarnaselt (kõrbe)munkadega sihilikult füüsilist valu, kandes tugevasti über ihu seotud karedast materjalist sõlmnööri (hõõrdumise tulemuseks olid haavad ja verevalumid), tilgutades oma käsivartele käänlarasva või närides koirohtu.

Jäin vist momentaalselt magama, sest järgmine mälestus on alles kl. 13-st. Ärkasin vaevaliselt ja üritasin suruda oma paistes nägu tagasi normaalsetesse raamidesse. Ja siis rõõmsalt hambaarstile.

Vaatamata meeldivale hambaarstile ei olnud see eriti meeldiv elamus, kuid õnneks on see nüüd möödas. Raamatukogusse teoseid tagastades avastasin, et mu emme sõbranna poeg on sinna valvama pandud ja ajasin natukene temaga juttu. Tore poiss, selline vaimukas ja heasüdamlik.

Õppesõitu jõudsin täitsa õigel ajal, isegi paar minut enneaegselt ja pidasin ilusti närvipingele vastu. Kedagi alla ajada seekord ei õnnestunud, aga ega kõike kah korraga tahta saa. See-eest jalutas mulle auto ette mingi vanemat sorti tölner, kes oli nähtavasti hommikul püksid jalga panna unustanud. Paljas nagu porgand. Nüüd vaatan igaks juhuks iga kord enne kodust väljumist tähelepanelikult peeglisse. Iial ei või teada.

Peale kurnavat sõidutundi kakerdasin kuidagi koju ja siin ma nüüd olen. Katsun ennast kokku korjata ja sean sammud Peedu poole. Seal on vast parem õppida kui siinses kivilossis. Homme eksam. Ülehomme eksam. Lõputu õudus.

Uued kohustused.

Täna sain Tänapäeva teoloogia probleemides uued eksamiteemad, millega nädalavahetusel tegeleda. Hõissaa ja pudel rummi.

1. Kas teoloogiat on võimalik fundeerida ilmutuse abil? Mis üldse on ilmutus? Milline on selle seos teoloogia nelja põhiallikaga?

2. Kas Tõnismäelt teisaldatud pronkssõdur oli vandaalidele omalaadseks „teoloogia allikaks”? Või oli see monument neile hoopis Jumala aseaineks, puuslikuks? Või oli see sümbol, mis pidi osutama mingile „kõrgemale reaalsusele” samamoodi, nagu seda teevad religioossed sümbolid? Kas Tallinnas juhtunut saab vaadelda filmist „Viimne reliikvia” tuntud pühaesemete lõhkumise stseeniga?

3. Mida arvata loengukursuse teises pooles vaadeldud teemakäsitluste valgel tänaval usku kuulutavaist inimestest? Kuivõrd saab neid pidada fundamentalistideks? Kui efektiivne võiks nende misjonitöö olla? Miks?

4. Kuidas tuleks kristliku teoloogia vaatepunktist suhtuda mõttesse hakata üldhariduskoolides evolutsiooniteooria kõrval õpetama ka kreatsionistlikke ideid?

Askees ja mõrvarherilased.

Täna õnnestus mul öö jooksul mitu korda voodit vahetada, kuid sellele vaatamata jälitasid mind igasugused religioossed unenäod surematutest hingedest ja Kirikuloo esseest. Hommikul lõin esimese päikesekiire peale silmad lahti ja kohe tulid tegemata asjade deemonid karjakaupa ja istusid mulle pähe ja ninapeale. Saaks ometi kooliasjad kaelast, siis saaks ilma süümepiinadeta teha neid asju, mida ma niikuinii praegu juba teen.

Hommikupooliku veetsin Magnuse ja Roltsiga mingit uut rallimängu mängides ja vahepeal lugesin Eric R. Dodds`i raamatut "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul". Peal seda sõidutas Rolts mind oma limusiiniga ukse ette ja siin ma nüüd olen. Mitte midagi tarka pole teinud. Siiski, lugesin Marju Lepajõe artiklit "Munkluse lätetel". Peaks kirjutama essee mingil teemal. Askeesi teemal näiteks. Ja seda juba tänaseks, kell kukub keskööl. Kell ei anna armu ja tiksub parastavalt.

Aga Marju artikkel meeldis mulle. Loetelu kaheksast pahest panid mind meelt muutma enda kohta. Õgardlus, raev, hooramine, kurbus, ahnus, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Mul on vist enamus neist. Ei ole just tujutõstev avastus. Kuid veidi lohutavalt mõjus järgmine lause:

Kas need mõtted koormavad hinge või mitte, see ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.

Kuid see muidugi ei aidanud eriti kaasa tuju paranemisele. Mingit lootust ent andis siiski. Alati on võimalik oma vigu parandada ja iseloomu kasvatada. Kuigi otsustasin, et täna pole selleks hea päev.


Siin on käsil (või peaks ütlema tiivul) mingi vandenõu on minu vastu. Peale kella on minu toas endale sobiva elukeskkonna leidnud ka mitu herilast, kes rõõmsalt mu lõhnaõlipudeli ümber kogunenud on. Miiting. Käituvad kuidagi kahtlaselt, tunnen nende tähelepanelikke silmi enda kukalt puurimas. Raudselt tahavad mind kõrvaldada, et saaks ise siin mõnusalt aega veeta. Mis siin viga. Vanaema teeb pannkooke ja mahe tuuleke puhub kardinatesse. Mõrvarherilased.

Käisin siis taani keele eksamit tegemas. Rattaga läbi tolmu, päikese ja praetud inimeste. Kohale jõudes aga ei kiput ega kõput. Mitte ühtki inimest. Vägagi imelik. Sama teed tagasi. Koju. Ja siiamaani pole ikka midagi teha suutnud. Täielik keedetud köögivilja tunne.

Nädalaplaan.

Esmaspäev.

12.15-13.45 Religioonisotsioloogia
14.15-15.55 Teoloogia tänapäevased probleemid (käin seal harva)
16.15-17.45 Joonistamine
18.15-19.45 Taani keel


Teisipäev.

10.15-11.45 Eesti keel
12.15-13.45 Kreeka keel

16.15-17.45 Kunsti ajalugu (20. sajand)

19.30-21.00 Taekwondo


Kolmapäev.

14.15-15.45 Kirikulugu
16.15-17.45 Üldine usundilugu
18.15-19.45 Taani keel


Neljapäev.

10.15-11.45 Kreeka keel
12.15-13.45 Kolmanda maailma probleemid
14.15-15.45 Religiooniantropoloogia
16.15-17.45 Eetika alused (käin seal harva)


Reede.

10.15-11.45 Aafrika ajalugu 20. sajandil

Kaitsekõne e. uus koolinädal tuleb sama üllatuslikult nagu lumi detsembris.

Uus nädala tuleb sama üllatuslikult nagu lumi detsembris, aga siiski pole ma korralikult ette valmistatud. Igavene jama tõepoolest ja ma loodan, et ma kasvan suureks ja oskan oma aega planeerida juba vähem kui 6 päeva pärast, hahaa. Emme, su sõnum oli suurepärane, nagu rusikas silmaauku (vaimustatult).

Aga enda vabanduseks võin öelda, et referaat on vaja kirjutada aines, kus ma olen vaid 2 korda käinud ja siis enam ei suutnud sundida ennast seal käima (ja nii ka enamus mu kaastudengitest). Tegu on nimelt Teoloogia tänapäevaste probleemidega, mis on näide sellest kui oluline on ikkagi õppejõud ja aine edasiandmine. Materjal on vägagi huvitav, aga kui lektor monotoonse häälega nina konspektis kõik sõna-sõnalt maha loeb, kipub uni tahes tahtmata peale ;S Ja kuna ma pole seal ammu käinud, ununes mul ära, et see esmaspäev on kursuse kohustuslik osa e. seminar.


Kursusse kuulub ka kaks seminari. Neist esimese teemaks on tänapäeva teoloogia põletavaim probleem minu jaoks. Seminariks tuleb ühel A4 lehel vormistada oma isiklik arusaam sellest, mis võiks XXI sajandi algusaastail olla teoloogia suurimaks probleemiks (koos põhjendustega, miks see on probleem ja millised lahendused võiksid kõne alla tulla). Seminaril kannavad osalejad oma seisukoha ette ning toimub arutelu.

Aga kahjuks ei oska ma sellel teemal midagi kirjutada. Nüüd katsun oma põletikuliste silmadega konspekte läbi lugeda (mida on umbes 100 lk.), et ehk siis midagi sähvatab. Panen vahepeal tilku kah, et silmad kinni ei kuivaks, hehee.


Homne päev kujuneb ühesõnaga tõsiseks katsumuseks. Koolipäev kl. 12st kuni 20ni ja siis pean veel Roltsi poolt läbi käima, et Raidile kuuluvad plaadid ära tuua ja talle tagasi toimetada (täna sain sõimata, et mul pole tema jaoks üldse aega ja mis see olgu, et filmid nii kaua minu käes on), mingi aeg peaks ka Tõniselt Roltsi poolt minu kätte usaldatud raha eest arvutividinaid ostma ja hea oleks kui saaks ka teisipäevaseks kreeka keeleks õpitud.. ;S

Ja edaspidi katsun rohkem mõelda endale ja koolile ja jätta igasugused häirivad ja hetkel kõrvalised faktorid tähelapanust ilma. Iga tuttava jaoks mul hetkel küll aega pole ja ma ei pea seda üldse negatiivseks faktoriks. Mulle isegi meeldib, kui on midagi teha, kuigi vahel oleks hea kui jääks aega ka hingele. Et tegeleda muusika või kunstiga. Kõrvarõngaste tegemine ja muu selline on juba liiga pikka aega tagaplaanile jäänud.


Ahjaa.. vaata neid linke kah, kui sul aega jääb, päris huvitav materjal on (need on Teoloogia tänapäevaste probleemide 2. loengu teemadel):

http://www.shaktitechnology.com/index.htm
http://www.shaktitechnology.com/sex_ascs.htm


Aga nüüd tänaseks lõpetan, sest küünarnukk teeb valu. Oeh. Head ööd, emmeke kallis!!

Krooks e. konnad ja talvekülm.

Mis saab konnadest talvel? Kas nad elavad vee all või surevad külma tulekuga ära? Kas nad lähevad talveunne? Marju arvas, et nad külmuvad ära ja kevadel sulavad üles, aga siis sööks kalad nad ju vee all talve jooksul ära.. või kas kalad üldse söövad konni? ;S

Kusagilt netiavarustest leidsin sellele küsimusele ka vastuse.


Frogs are amazing animals. Despite their fragile appearance and inoffensive ways, they have countless strategies to deal with the most severe climates this planet has to offer. They can be found at the Arctic Circle, in deserts, in tropical rain forests and practically everywhere in between. Some of their survival strategies are nothing short of ingenious. Various frog species use two strategies to deal with environmental extremes: hibernation and estivation. Hibernation is a common response to the cold winter of temperate climates. After an animal finds or makes a living space (hibernaculum) that protects it from winter weather and predators, the animal's metabolism slows dramatically, so it can "sleep away" the winter by utilizing its body's energy stores. When spring weather arrives, the animal "wakes up" and leaves its hibernaculum to get on with the business of feeding and breeding.

Aquatic frogs typically hibernate underwater. A common misconception is that they spend the winter the way aquatic turtles do, dug into the mud at the bottom of a pond or stream. In fact, hibernating frogs would suffocate if they dug into the mud for an extended period of time. A hibernating turtle's metabolism slows down so drastically that it can get by on the mud's meager oxygen supply. Hibernating aquatic frogs, however, must be near oxygen-rich water and spend a good portion of the winter just lying on top of the mud or only partially buried. They may even slowly swim around from time to time.

Terrestrial frogs normally hibernate on land. American toads and other frogs that are good diggers burrow deep into the soil, safely below the frost line. Some frogs, such as the wood frog and the spring peeper, are not adept at digging and instead seek out deep cracks and crevices in logs or rocks, or just dig down as far as they can in the leaf litter. These hibernacula are not as well protected from frigid weather and may freeze, along with their inhabitants.

And yet the frogs do not die. Why? Antifreeze! True enough, ice crystals form in such places as the body cavity and bladder and under the skin, but a high concentration of glucose in the frog's vital organs prevents freezing. A partially frozen frog will stop breathing, and its heart will stop beating. It will appear quite dead. But when the hibernaculum warms up above freezing, the frog's frozen portions will thaw, and its heart and lungs resume activity--there really is such a thing as the living dead!

Estivation is similar to hibernation. It is a dormant state an animal assumes in response to adverse environmental conditions, in this case, the prolonged dry season of certain tropical regions. Several species of frog are known to estivate. Two of the better-known species are the ornate horned frog from South America and the African bullfrog .

When the dry season starts, these frogs burrow into the soil and become dormant. During the extended dry season, which can last several months, these frogs perform a neat trick: they shed several intact layers of skin, forming a virtually waterproof cocoon that envelopes the entire body, leaving only the nostrils exposed, which allows them to breathe. These herpetological mummies remain in their cocoons for the duration of the dry season. When the rains return, the frogs free themselves of their shrouds and make their way up through the moist soil to the surface.

Nädalavahetuse kurb lõpp ;S

Nädalavahetus algas juba reedel, kui sõitsime Inga, Raveli ja Tõnisega Peedule. Tegelikult pidi asi lihtne olema, aga ei kukkunud päris nii välja.

Nimelt on Tõnisel ja Pamelal probleemid ja poisil pole kusagil kohta kus mõelda ja natukene omaette olla. Nii palus ta mind par päeva tagasi, et ta saaks üksinda Peedule lõõgastuma tulla. Mulle ei meeldi end teiste eraelusse segada, aga süda härdus ja lubasin Tõnisel kaasa tulla. Niisiis. Reedel helistasin Tõnisele ja küsisin, kas ta tuleb, millele vastas ta, et jah, ME tuleme. Eem.. Siis läks kops üle maksa, sest mulle ei meeldi, kui plaane muudetakse ilma minuga arvestamata ja pealegi tahtis poiss sinna just selleks, et Pamelast eemal olla. Ja kui ma olin hämmingus ja vastasin, et pean sellele veel mõtlema, langes mulle au saada solvunud kõne Pamelalt, kes küsis, miks mina ei taha teda Peedule. Oleks siis ja seal Tõnisele korraliku matsu andnud. Nii tuhvel ei saa kah olla, et ei tunnista enda soove ja ajab kõik süü enda asemel minu kraesse ;S Vastik värk ja enam ma ennast sinna ei sega.

Seekord tuli siiski Tõnis kah kaasa ja nii see reedene päev kujuneski selliseks.. hmm.. vaikseks ja natukene pahuraks. Kahju, et Ingaga rahulikult rääkida ei saanud ja nii.


Aga laupäev oli juba täitsa tore. Hommikul vara tulid Marju, Kristi ja Magnus koos Tipaga, tegid meile süüa ja isetusime natukene ja rääkisime enne kui Inga&Co tagasiteele asusid. Meie päev jätkus aga lõbusalt. Päeval käisin Marjuga Peedul. Poest tagasitulek oli vaevaline, läbi pori ja vihma. Aga see eest oli õhtul mõnus maiustada. Mängisin Magnusega pleisse ja siis tuli juba Rolts kah rongiga. Polnud teda ammu näinud, ja kui päris aus olla, siis igatsesin teda juba täitsa.
Käisime saunas, sõime ja vaatasime filmi. Rolts jäi magama ja norskas Mukiga võidu. Milline idüll ;D

Hommikul sõime, mängisime mängu ja nautisime päikesepaistelist ilma enne kui kodupoole liikuma tuli hakata. Kodus langes ka tuju. Avastasin, et mul on homme kaks seminari, milleks ette pean valmistama ja üks referaat on vaja kirjutada teemal Teoloogia tänapäevased probleemid. Uuh. Praegu sajab väljas vihma ja ma võitlen peavalu ja koolikohustustega.

Aa.. Mingi jutt oli, et ma saaks Norra riigi poolt stippi alates järgmisest kooliaastast, aga ma ei saanud infolehte lugedes eriti targemaks.

Emm, vaata ise www.lanekassen.no

Muki juhtkoeraks..!!

Täna magasin magusasti maha kreeka keele loengu ja ärkasin alles siis kui oli suur valge käes ja teine loeng (Kolmanda maailma ajalugu) kohe algamas. Käisin dushi all, lootes külma veega normaalsuurusesse saada oma paistes silmad ja padjastunud näo, aga seekord sellised meetmed ei mõjutanud üldpilti. Panin riidesse ja haarasin koti, kuid ikkagi oleks kooli hiljaks jäänud, kui Tõnis poleks olukorda päästnud ja mind autoga kooli viinud.

Kolmanda maailma probleemides kissitasin silmi ja pilgutasin pidevalt ja ootasin kõhu korisedes ja silmi pilutades loengu lõppu, et saaks sööma minna. Käisime Marjuga Ülikooli kohvikus ja jäin sinna veel natukeseks kursaõe Helenega istuma. Nii kihvt tüdruk on. Näeb malbe ja haldjalik välja ning samas on taibukas ja intelligentne .

Ta pajatas oma reisidest Austraalias ja ajas kohaliku maiuse kirjeldamisega mul mõtted täitsa sassi. Kui Evi (vanatädi) Austraaliast jälle külla tuleb, lasen tal kaasa tuua neid Dim-dam`e, erilisi shokolaadi küpsiseid, millel tuleb ära hammustada üks nurk ja siis diagonaalne nurk, läbi küpsise teed imeda ja siis selle kupatuse ruttu enne sulamist ära süüa. Pidi keele alla viima.. Mm..!!

Peale seda vudisin järgmisesse loengusse (Religiooniantropoloogia), kus meile räägiti lahedaid lugusid prohvetitest, nõidadest ja shamaanidest. Vaatasime ka filmi mingist vanast Tiibeti shamaanist, kes 78-aastaselt veel lõbusalt vaime välja ajas ja transis inimesi aitas. Väga lõbus ja naerune vanapapi oli, aga tuli välja, et julm. Peksis oma naist ja poega. Nagu hispaania seebikas.


Peale kooli jooksin kõik kesklinna optikud läbi, et silmaarstile pääseda, kuid kõik olid hõivatud, nii ma läksin polikliinikusse halastust ja abi lunima. Sain kah. Tilgad ja käsu läätsed minema visata ja 4 päeva silmi puhata ning siis mingi aeg prille kasutada. Niisiis 4 päeva prillideta. Ma pean Muki juhtkoeraks ümber kasvatama. Mis saab raske olema, sest ta ei oska isegi tavaline koer olla. Muudkui teeb siin mingeid imelikke pesukaru hääli. Tal on vist identiteedi kriis. Kui emme tulebm, siis peab talle kah teraapiat tegema. Aga jah.. Mina ja prillid. Hmm.. Valik on suur, sobivate prillide leidmine saab lõbus olema, eriti sellele õnnetule, kelle ma endaga kaasa tulema sunnin, hehee ;D

Kevadine melanhoolia

Tähelepanu! Tegu on ülimalt enesehaletseva ja pessimistliku tekstiga. Kaebuste või kõrvaltoimete ilmnemisel konsulteeriga oma arsti või apteekriga.


Täna ärkasin seiklusunenäost, kus olime sõprade ja perega tohutusuures laeval, mis kandis miljoneid inimesi millegi tundmatu poole. Seal olid linnad, tänavad ja põllud ja aasad, täpselt nagu maismaal. Ja isegi politsei oli, mille eest me Eminaga mingis vanas autopannis põgenesime.

Uni oli hea, aga päev hakkas venima sellest hetkest, kui silmad lahti tegin. Alguses, kui päike aknast sisse paistis ja linnud laulsid, oli päris hea olla, aga kohe kui päike kattus halli pilvemassiga, jäid ka linnud vait ja sarnaselt ilmale keeras ka minu tuju pilviseks. Ja seda süvendas veelgi Tõnise ja Pamela suhtedraama, kus teineteisest ei saada aru ja kumbki pole õnnelik. See viis mõtted mu enda suhtele, aga sellest leian ikka veel mingit omapärast rahuldust ja rõõmu, niiet vähemalt sellele ei pea hetkel mõtlema ning vaagima poolt ja vastu. Huuh.

Siiski, midagi on väga viltu ja seda näitab ka pidev vastik väike palavik, mis teeb tujukaks ja loiuks. Praegu oleks pidanud loengus olema, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast püsti ajada ja liikuma panna. Jube. Mis minust küll niiviisi saab. Tahaks lihtsalt üksinda kusagil kuuse all vaikselt kägaras olla. Kodus rahu ei saa, varsti on jälle Aia tagasi ja toatemperatuur langeb paari pügala võrra. Peaks enne seda jalga laskma. Käiks viiks valge jope keemilisse puhastusse ja siis longiks loengusse. Oeh. Tahaks midagi helget ja head. Tahaks puhast rikkumata rõõmu, selgust ja jaksu oma asjadega hakkama saada.

Kevadväsimus?

Mingi aeg siis ikkagi lohistasin ennast kooli, üldise usundiloo leongusse, kus meile räägiti Piibli tõlkimisega seonduvatest raskustest. Nt. tõlgiti heebrea keelest sõna alma e. noor naine kreeka keele sõnaga parthemos, mis tähendab neitsit. Sellest tõlkeveast hakkas levima arusaam, et Maarja oli neitsi, mis hilisematel aegadel on põhjustanud tõsiseid vaidlusi. Tegelikult oli Piibli heebrea keelses väljaandes aga selgelt öeldud, et Maarja oli lihtsalt noor naine. Ja kõik noored naised pole neitsid.. nagu ka kõik neitsid pole noored naised.. ;D

Tänapäeval Piiblit teistess keeltesse tõlkides on ilmnenud peale näpuvigade ja ebatäpsuse ka täpsete vastete probleem. Nt. Piibli tõlkimisel eskimote keelde, oli probleeme Meie isa palve tõlkimisega, sest eskimod pole kursis selliste mõistetega nagu leib või tall. Leiba neil ei tehta ning lambaid sellistes lumistes tingimustes pidada ei saa. Nii tõlgitigi Meie isa palve eskimo keelde: "..ja anna meile meie igapäevane kala.." ja Agnus Dei ehk Jumala tall tõlgiti: jumala hüljes.. :D



Seda idülli segas pidevalt närviliselt vilkuv mobiil, mis andis märku, et Pamela tahab mind kätte saada. Saatsin küsiva sõnumi, mille peale ta vastas, et tuleb mulle kooli vastu, et siis saab rääkida ja nii. Appi. Miks pean mina alati olema see, kes suhetedraamas kahe inimese vahele satub?! ;S

Käisime optika poest läbi (kus tuli välja, et mul on silmapõletik ja ma ei tohi 10 päeva läätsi kanda.. kuna mul prille ei ole, siis mängin mutionu see aeg. jee.) ja läksime Mokasse, kõik püüded Tõnist kätte saada luhtusid. Annaks talle korraliku keretäie praegu. Mingi aeg jõudis Mokasse ka Marju, jõime teed ja ajasime juttu (Pamela rääkis elavalt oma hobusest, kes oli ära surnud ja kes oli matmise hõlbustamiseks tükkideks lõigatud. Korjus aga polnud piisavalt sügavale maetud saanud, sest koerad kaevasid selle välja ja jooksid mööda õue ringi hobuse jäsemed suus). Pärast tatsasime Marjuga rahulikult Tiiki Magnusele ja Kristile külla, Pamela läks nukralt koju.

Tiigis sai nalja palju. Rääkisime igaüks muljeid ja imetlesime Magnuse sinist silma. Seal on alati nii hea olla. Mõnus õhkkond ja tainukad, hoolitsevad ja armsad inimesed, kellel on alati head nõu ja lohutust anda. Hea, et selline koht kah olemas on.

Seal aga hakkas Roltsi igatsus ennast juba tunda andma ja lõpuks õnnestus mul ta kätte saada. Saime Rocki klubi ees kokku, aga kuna ma olin riides nagu taluperenaine ja eriti midagi ei näinud kah, siis pidasin paremaks kodupoole minema hakata. Kuigi oleks ohverdanud kõik, et saada Roltsi kaisus magama jääda. Aga keegi ei protesteerinud, niiet nutt kurgus kobisin taksosse ja sõitsin annelinna kuma poole.

Selline päev. Nii pettunud kõigis ja kõiges (kuigi erandeid on.. nagu näiteks emme, Marju, Kristi, Magnus, Vero, Inga, Mannu ja vahel isegi Rolts, kuigi tema peale olen tihti solvunud, sest temalt ootan kõige rohkem, kuna ta on minu poiss.. niiet, anna andeks Rol, kui ma vahel su vastu ülekohtune olen). Miks inimestel pole enam taktitunnet ja miks ei panda tähele kui teisel on valus ja kurb?



Tahaks ära.. ;S

Sinna tahaks..

Väike pahur tormipilvekene..

Täna hommikul ärkasin hilja, kuid ikka oli väsimus kontides. Aknast vaatasid vastu porilombid ja plöga, mis kunagi oma hiilgeaegadel oli olnud lumi. Taevas oli sombune ja paksu pilvekatte alla mattunud, ükski kiir ei pääsenud läbi mulle valgust ja sära tooma.

Nii ma siis tolgerdasin mööda korterit ringi kuni tuli Vero külla. Meeleheitel ja nutune. Hea meel Kerti pool ajutise korteri leidmisrõõmu oli varjutanud Mõisavahe tänava kahtlase maitse ja omadustega vesi, mis oli kasvatanud tema näole punnikeste armee. Väga hull asi polnud, ainult natukene krobeline ja veidi punakas nägi välja, aga preili Pussakäära (Kauri sõna pusa kohta) heidutas see väga.

Nüüd ta vast saab aru, mis tunne on minul ilma meigita ringi liikuda ega noomi iga kord kui ma selle kaitsva kihi peale kannan.

Amma heitis peale oma arstipilgu ja soovitas mingeid imetablette ja näopuhastus salvrätikuid, mida me kohe ka ostma tõttasime. Peale seda kiirustasin Roli poole teda lohutama ja korraks kaissu akusid laadima, enne kui Veroga korterit vaatama läksime. Vapustav asukoht ei osutunud piisavaks, sest korter ise oli tilluke ja kole ning omanik soovis üürilisi vähemalt kaheks aastaks. Nii palju siis sellest.


Peale ebaõnnestunud pesapunumiskatset töllerdasime natukene niisama kolmekesi (Kaur lõi kah kampa) enne kui igaüks oma teed läks. Mina kõndisin jalgu järele lohistades ja haigutades taani keelde, kuid magamajäämise kartus ei osutunud õigustatuks, õppisime jälle uusi sõnu ja väljendeid ning keele väänamine osutus ülimalt virgutavaks ja tujutõstvaks tegevuseks. Kodus helistas mulle veel emme, ütles, et ma olen kaunis, tubli ja tark. Sellest on mul siiamaani nii hea tunne ja nüüd katsun seda positiivset emotsiooni kuidagi efektiivselt ära kasutada.. nt. kreeka keele sõnade päheõppimiseks, sest homme on töö.

Täna on Mannu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev..!!

Täna siis ärkasin mõttega, et Mannul on sünnipäev. Kuna mobiil oli otsad andnud, õnnitlesin teda neti teel. (Mul on nii hea meel, et teda tundma olen saanud õppida, ta on lihtsalt nii hea ja armas inimene. Temaga koos on väga hea olla ja temaga saab rääkida kõigist ilmaasjadest. Ta on mulle nii kallis..)

Peale seda venitasin end voodist välja, sõin natukene ja heitsin pilgu aknast välja päikselisse õue. Riietusin vastavalt ilmatingimustele ja astusin esimesed sammud Ülikooli ja kreeka keele poole, kui juba külm naha alla puges. Nagu sellest poleks piisanud, pritsis mingi kiuslik auto mu pori täis. Kooli jõudsin seega läbimärja, porise ja külmast kangena. Kreeka keel väsitas, eriti kuna polnud saanud piisavalt tunniks ette valmistada.

Turgutasin ennast pizzaga ja peale tänaval sõpradega kokku põrkamist ja jututamist jõudsin Anatoomikumi, kus toimub hetkel AHAA Panoptikumi vahakujude näitus igasugustest haigustest ja muudest meditsiinilistest nähtustest ja seisunditest. Solvusin Roli peale, sest ta tuli Tartusse kahe Luuatüübiga ja kutsus mind kaasa näitusele, aga seal jooksis mul ees nende töllmokkade (vabandust väljendi pärast) sabas. Olin haavunud ja tahtsin ära minna, ta poleks niikuinii seda märganud enne kui ma oleks olnud poolel teel linna, aga otsustasin ümber, sest tahtsin tema läheduses olla. Mh.

Eksponaadid olid siiski huvitvad, kuigi veidi koltunud ja plassid (pole ka ime, kui nad on juba sajandivanused ja rohkem..). Kõige rohkem meeldisid mulle siiski erinevad testid, mida enda peal rakendada sai. Eriti tore oli mälutest, mis kujutas endast viie värvilise nupuga ja eri värvi nupuga masinat. Nuppud süttisid, moodustades erinevaid kombinatsioone, mida pidi meelde jätma. See meeldis mulle ehk ka sellepärast, et sain sellega kõige paremini hakkama, teised testid mul nii hästi ei õnnetunud. Pärast läksime siiski kumbki oma teed ja suhteliselt õnnetult, mina jäin sinna mängu mängima, tema aga sõitis teistega kodupoole. Kuna ta ei väljandanud silmnähtavat soovi, et ma kaasa läheks, suundusin Inga poole.

http://www.kolumbus.fi/elina.clifford/index_engl.htm

Inga pool ajasime juttu, muljetasime ja varsti laekus ka Vero, särasilmne ja energiline nagu alati. Aeg läks kiiresti ja siis oligi juba aeg teatrisse minna. Käisime vaatamas etendust "Beautiful Bodies", saal oli pungil täis rahvast, enamjaolt naisi, sest tegu oli naistekaga. Nalja sai ja hästi oli mängitud ja meile kõigile meeldis väga. Marju oli kahjuks siiski sunnitud poole pealt hambavalu tõttu lahkuma.. aga meie kolmekesi vaatasime lõpuni ja pärast läksime Inga poole muljeid setitama ja istuma.

http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=55&lang=est


Hiljem hakkasime Veroga kodupoole liikuma. Tänu Ingalt laenuks saadud pusale ja kinnastele oli täitsa tore kodupoole jalutada ja juttu jätkus kah täitsa annelinna lõpuni välja. Ahjaa.. selline lugu on kah, et Vero tahab korterit üürida ja mind kaasüüriliseks. Paar päeva tagasi tuli ka Rolil tahtmine kolida ja kutsus mind kah endale seltsi. Nüüd on siis dilemma, et kumba eelistada. Ma juba hakkasin vaikselt Rolile korterit otsima ja leidsin ühe täiusliku pakkumise, kui täna tuli välja, et Vero ihub samale asjale hammast. Mida teha? Mulle meeldiks väga Veroga koos elada, kuid samas tahaks Roliga kah ja ehk isegi natukene rohkem. Mulle meeldib mõte Roliga kahekesi koos elamisest ja see koht tundus ideaalne. Aga tuleb välja, et ta vist veel ikka ei taha kolida, niiet siis jääb jõusse Vero variant. Roli vanaema pidas mulle küll pika loengu sellest, et ma ei tohi poissi käest lasta ja ilmtingimata ei tohi sõbrannaga kokku kolida, kuid samas ma ei näe mingit põhjust miks mitte. Sealt oleks lühike maa Roli poole ja veel lühem maa trenni ja ka kooli. Aga eks näis, mida elu toob.

Maalihommik ja needitamine

Nii.. tänahommikune saavutus oli siis Alice. Sai selline õrnake, aga teda tuleb veel kõpitseda ja värvida. Vähemalt algus on tehtud. Rolile ei meeldinud see, et ta absinti välja kallab, aga lugedes läbi Alice Imedemaal, arvan, et ta oleks täiesti võimeline seda tegema. Peale igasuguseid kahtlaseid seiklusi, nägemuste nägemist, kasvamist ja kahanemist ning vaimset segadust, oleks mina küll üritanud ühe selle põhjustajaga lõpparve teha. Pealegi oli tal lisaks absindile ju ka seen, mida ta aeg-ajalt näksis. Tore lugu. Vesipiipu tõmbav ussike, rääkivad ja segaduses loomad, narkootikumiuimas tüdruk ja mida kõike veel. Imelik, et selline laksujutt nii populaarseks on saanud ja seda eriti lastejutuna, hehee.



Peale niisama möllamist ja kiiret hommikusööki asusime teele Sirla mehe Junni poole, et Rolile uut kulmuneeti teha (üks tal juba on seal..). Roli sõjardist sõber Madis e. Pätsa on needitamises juba vana tegija ja oli kõik oma vidinad kaasa võtnud ja valmis verevalamiseks.
Junni pleiss oli täitsa armas, selline pisikene tuba kaminaga, aga väga lahe ja hubane. Kui me sinna jõudsime (jäime natukene hiljaks, sest ma pani Roli needikarbi kusagile kindlasse kohta, ega leidnud seda enam üles, niiet otsimisele kulus omajagu aega..) olid kõik juba seal ja kärmelt asuti tegutsema. Paari täpse liigutusega oli Rolil neet kulmus ja kõik olid õnnelikud.


Peale natukene veritsemist ja nii imetlesime veidi Sirlat ja uurisime ta raseduse kulgemise kohta enne kui pikali viskasime ja mingit filmi vaatama hakkasime. See oli suhteliselt igav, niiet kui terve kari mehi ja selline.. eem.. purjus moega koer toakesse sisse sadasid, jäeti see tegevus pooleli. Nad jõid natukene viina (mida nad olid silmnähtavalt terve päev juba teinud, hehe) ja siis vaatasime hoopis üht reisivideot, mis osutus kordi huvitavamaks kui eelnenud film. Et vältida segadusi, ütlen igaks juhuks, et need purjardid olid täitsa lahedad ja parmudest oli asi kaugel.

Varsti hakkasime aga liikuma, Rol läks oma koju ja mina oma koju (üle pika aja). Saapad said äbi löga ja vee tatsamisest täiesti läbimärjaks ja ma kahetsesin sügavalt, et ma endale kummikuid soetanud pole. Nüüd on neid igasuguseid, ühed lahedamad kui teised. Kohe kui kusagilt raha saan, ostan ära. Koju jõudes nautisin vannimõnusid ja sooja vett ning nüüd lürbin kohvi ja mõlgutan igasuguseeid mõtteid. Ei viitsiks täna üldse enam välja minna. Aga peab valima minema. Ja Roli poole peaks kah veel õhtul minema ja hüvasti jätma järjekordseks nädalaks. Oeh. Eks näis, mis saab.

Tilgaorkester ja kummitavad lubadused

Ärkasin just paarkümmend minutit tagasi, sest südametunnistus ei lasknud enam edasi põõnata (olgugi, et oleks seda väga tahtnud, sest eile sai hilja magama) ja unenägudes hakkasin tantsima igas kujus ja suuruses Alice`id Imedemaalt.

Üleeile, kui ma Roli poole tulin, tegeles ta parajasti seinale pildi maalimisega (motiiv Alice Imedemaalt tekstiga Remember what the dormouse said, feed your head, feed your head) . Jube lahe, kui inimene on loov ja talle on antud ka võimalus seda oma meele järgi rakendada. Pilt oli kah lahe, aga siis tekkis küsimus, kas Jefferson Airplane`i White Rabbit laulus on sõnad Remember what the dormouse said või remember what the doorknob said.. Sellele küsimusele ei leidnudki vastust, kuigi asi lahenes remember what the dormouse said kasuks.

Õhtul läksime välja ja teed läksid ruttu lahku, mina läksin oma sõbrannadega Zavoodi, seal istusime mõnda aega samas lauas ja siis viis tee mind sõbrannadega Suudlevatesse Tudengitesse. Seal olime elavdatud meeleolus, ajasime veidi juttu ja sõime midagi nipet-näpet. Peale seda liikusime mina, Vero ja Kaur edasi, botaanikaaia väravate juures oli pikem peatus, et tuvikesed saaksid kudrutada ja peale paari tundi vihmas ligunemist läksime Siimuga edasi Zavoodi, kus oli selleks ajaks hullem möll. Siis sain Roli kah kätte (trashed and intoxicated) ja enam minema ei lasknud, hehe. Kuna varbad olid eelnevast pikast seismisest külmad ja läbi vettinud, hakkasime ka kodupoole liikuma. St. Roli poole (Vero tuli kah sinna, sest tal polnud kusagile mujale minna). Karmauhti voodisse ja magama.

Sellele järgnev päev möödus minule uimaselt ja nutuselt. Jalg valutas jätkuvalt tohutult teisipäevasest taekwondo trennist, pea käis ringi, pea valutas ja mingi enesehaletsus-viha-põgenemistahte-soov tekkis. See on jube, kui selline tuju kusagilt välja hiilib ja enam lahti ei lase. Aga minu päästjaks sai Karumsi vanilje kohuke šokolaadi glasuuriga. Küll oleks tore, kui see aitaks kõiki, kellel midagi mureks (peas valmib muinasjutt õnnetute inimeste pääsemisest täna Karumsi kohukesele..hästi ilusa lõpuga muidugi).

Aga seda halva tuju kadumist ei saanud ma kaua kellegile demonstreerida, sest Rol läks ära sünnipäevale kusagile Luuakanti. Ei tahtnud teda ära lasta, aga imelik oleks takistada kah. Eriti kuna olin ise liiga voodis-lebotamise-ja-filmi-vaatamise meeleolus ja Rolil oli selleks liiga palju energiat üle. Niisiis, tema läks ja mina jäin üksinda. Vahepeal tuli kohutav tahtmine talle järgi sõita (eriti peale vestlust, kus mulle teatati, et mehi ei tohi kusagile üksinda kasta, ja Roltsi veel eriti.. mida see ka tähendama pidi), aga pigistasin hambad kokku ja hakkasin koristama, et energiale veidi teine tee anda kui mõtlemine mis, kuidas ja miks.

Aa. See dormouse on midagi sellist:

Trashed and intoxicated.

Nüüd lähen Zavoodi oma mõtteid rahustama, mis hüplevad peas ringi nagu purjus konnad. Ilusat päeva kõigile ja mõelge enne ilusti tuhat korda järele kui kellegiga tülitsemise soov tekib. Ja kui tekib ja kui te ikkagi tülitsete, siis varuge kannatust. Kui seda varem ei juhtu, siis vähemalt vanadus toob endaga kaasa õnneliku kooselu ja tülidevabad ajad. Kas pole tore. Hehee.

Ma käisin täna Kaubamajas asjatamas ja siis läksime Mannu ja Kauriga Zavoodi jooma. Kuid minu püüdlused Vana Tallinnat keefiriga osta jooksid liiva, sest mul polnud dokumenti kaasas ja miskipärast ei uskunud keegi, et ma täisealine olen. Hmm. Ma olen kindel, et rõõmustaks selle üle kunagi kui 30ne olen, aga praegu ei olnud see kõige parem uudis. Lõpuks ikka sain oma joogi kätte vahendaja kaudu, hehee ja siis sõime pannkooke karamelliga.

Natukene aega ennast kogunud ja rääkinud seentest Super Mario mängus, mis lisavõimeid ja elusid annavad ja arutanud selle rakendamisevõimalusi reaalses elus ning muid arutelusid suundusime Super Alkosse kust ostsime suure Gin`i ning siis kõmpisime Kauri poole Raadile. Mõnus jahe jalutuskäik sai. Seal kogusime kokku erinevaid filme ja läksime minu poole neid vaatama ja jooma, aga nüüd olen üksi. Igaüks läks oma teed. Ma vist lähen vaatan natukene filmi ja siis magama..

Nii..

Täna siis räägin sellest, mis toimub minu suhetevaldkonnas. Täpsemalt endast ja oma poisist. Jah, me oleme ikka veel koos, vastan sellele küsimusele, sest eraldi igale ühele seda ütlema hakata on natukene.. eem.. väsitav. Ja ei, ta ei peta mind selle blondi iludusega, kellega te teda ninapidi koos näinud olete ning jah, teie silmad on teid ka varem petnud, sest nad on alati ainult sõbrad olnud. Ja ei, mina ei ole koos ühegi teise poisiga. Ega tüdrukuga. Sest ma armastan ainult oma poissi ja selleks õnnelikuks (haa) on hetkel Rol. Niiet selline lugu.

Ja nad elasid õnnelikult kuni surmani seitsme maa ja mere taga. Happy end. (palume kõigil plaksutada ja naerda õnnelikult)

Helmehaldjas

Täna hommikul ärkasin enda köha peale üles, ajasin ennast püsti ja tegin kummeliteed. Võtsin teki kaasa ja kerisin ennast teleka ette kerra, sõin vanaema tehtud kaerahelbeputru ja vaatasin multikaid.

Mingi aeg helistas Rolts (ma ei suuda ikka ära imestada, kuidas on võimalik ikka nii rõõmustada, kui ta helistab) ja rääkis, et nad lähevad Sodiga Jõgevale lindistama. Kõlab lahedalt. Kunagi tahaks vaatama minna, kuidas see välja näeb.

Mina aga käisin vannis, jõin liitrite kaupa teed, kuulasin muusikat ja tegin ehteid natukene, siis avastasin netist helmepoe ja imetlesin neid jubinaid, mida seal pakutakse. Peale seda läksin magama, sest silmad tulitasid ja pea käis ringi, ärgates vaatasin vanu pilte ja meenutasin endisi aegu ja selline ongi olnud minu päev.

Emme helistas just. On hädas jälle, nii tüüpiline tema, ta satub alati igasugustesse sekeldustesse. Nimelt sõitis ta Lõuna-Norrasse autole järgi (millele pandi uus mootor), aga ta ei tea, kus elab remondimees, kelle käes ta auto on ja see tõbras ei vasta telefonile, olgugi, et eile sai kokkulepitud kunas ja kuidas. Niiet nüüd on siis minu kullakallis emakene kusagil 5 tunni kaugusel kodust, tundmatus linnas, ilma transpordivahendita ja hääbuva akuga telefoniga ega tea mida teha. Kergelt muretsema paneb. Tegelikult mitte kergelt. Ikka kohe päris muretsema paneb.

Shokolaadi Inga

Lesisin voodis ja vaatasin niisama netis ringi ja sattusin Inga kontole ja sealt vaatas mulle vastu shokolaadisilmne ja pruunijuukseline Inga, hehee. Pidin shoki saama, aga ta näeb nii kena välja. Mmm..!! Way to go girl!!

Muidu on siin hea, lesin voodis, mingi hea plaat mängib (et summutada naabri valesti-ja-kõvasti-kitarrisoolosid) ja Ljube teeb köögis hommikusööki, terve korter on täis shokolaadikohvi lõhna. Ja nüüd sain just teada, et tal on meie jaoks täis päevaplaan: kino (Blood Diamond) ja peale seda linna peolee.. Oeh. Ei tea, kuidas ma siis homme lennata jaksan. Igastahes jah.. täna õhtul tuleb kah hull maskeerimine ja smuugeldamine, sest vanusepiir siin on 21 aastat, et üldse kusagile sisse saada. Et siis femme-fatale-look jälle.

Oslo kogu omas hiilguses..!!

Jõudsin kl. 16 Oslosse. Astusin rongist välja pulbitsevasse elusse. Nii palju imelikke asju pole minuga kainest peast ammu juhtunud, ühesõnaga sellest tuleb pikk jutt, hehe.

Kõndisin rongijaamas ja kõik inimesed kadusid järsku nagu tina tuhka. Ainult üks mees tuli vastu.. selline korralik, kena, mingi 25ndates aastates noormees ülikonnas. Vaatas mulle otsa, naeratas, ma naeratasin vastu ja siis kui ta minust mööduma hakkas, sirutas käe välja ja võttis ümbert kinni hetkeks. Ja siis möödus. Ma olin täiesti sõnatu. Siis aga jõudsin tänavale rahvavoogudesse ja oli muid asju, millele mõelda.

Käisin natukene mööda tänavat, jäin mingit Hare Krishna värki vaatama ja siis jooksis mulle jälle mingi mees sülle. Mis neil küll viga on? Või mis mul järsku viga on, et nii neid külge tõmban? Imelik.


Kõndisin natukene poodides ringi, vaatasin asju ja sattusin ka kohalikku väga populaarsesse erootikapoodi. Seal oli nii palju imelikke asju ja naljakaid vidinaid, et pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Tupevaakumid, peenisekujulised koogivormid, pulgakommid, kiiged, piitsad, dildod igas suuruses ja vormis. Ja nii naljakas oli vaadata, kuidas paarikesed seletasid oma probleeme ja müüja soovitas mänguasju, et ikka "minu arust on see kõige parem, mina oma meheda..". Vidinad ise olid imelikud, aga sealt pole lihtsalt võimalik tühjade kätega lahkuda. Selline pood siis.



Peale seda, kui kõik raha otsas oli, sattusin ketsipoodi, kus kõik oli alla hinnatud. 100 krooni ketsid, vooderdatud ja muidu. Kahjuks olid jälle kõik mingitele minijalgsetele, aga leidsin endale kah siiski mingid lõpuks. Sellised mustad, nahast ja ühed riidest kah.

To be continued.. hetkel lähen välja..

Hommikupäike ja alkoholiuim

Ärkasin Emina voodis, sellepeale, et keegi tagus uksele. Eilsed külalised tahtsid meie juurde juttu ajama ja hommikuviina jooma tulla, aga Emina saatis nad pikalt ja hakkas hoopis mind terroriseerima. Nimelt tuli välja, et oleme bussile hiljaks jäämas ja Eminal oli väga oluline tund, kuhu ta ilmtingimata minema pidi. Ta kutsus mind kaasa, et saaks koos veel natukene koolis süüa ja juttu ajada. Ma ajasin ennast kuidagi vaevaliselt kargule, pilt oli küll mitmekordne ja jalgealune kuidagi kahtlaselt pehme, aga hakkama sain. Hõisata pole aga vaja, sest kõige hullem oli veel ees. Me pidime jooksma, et bussile jõuda. Jooksma. Mina, kes ma ikka veel ei tajunud ära, kus lõppevad mu jalad ja kus algab kindel maapind, pidin jooksma alla mööda libedat mäenõlva. Võitlesin uimasuse, peavalu, südamepahasuse ja muude toredate tunnetega, kuid lõpuks me bussipeatusesse ka jõudsime, mul küll hing niidiga kaelas, aga siiski..

Ja siis tuli välja, et buss oli juba läinud! Ma oleks vihastanud, aga olin jooksmisest nii läbi, et ei jaksanud. Just mingi aeg lugesin, et peale joomist peab puhkama ja lihaseid mitte koormama, sest see lagundab neid ja koormab südant liiga. Aga sellele ma siis ei mõelnud. Kahetsesin, et ei olnud Emina poole magama jäänud. Võtsime takso ja sõitsime kooli.

Kool on imeline. Puidust hiiglaslik hoone klaaskatusega ja huvitavate kunstiteostega. Värvilised ja rõõmsad. Kohvik oli kah suur ja toiduvalik vägev. Kõike oli võimalik saada, shokolaadidest burritodeni. Taarusin seal ringi ja imetlesin erinevate toidupakendite kujundust ja mööduvate inimeste jalanõusid (ketsid igas variandis). Võisin jätta endast imeliku mulje, aga sellele ma siis kah ei mõelnud. Istusime lauda oma burritodega ja siis sadasid sinna selgest taevast ka Emina sõbrad, kellega ma eile tutvusin. Ja sellesse tundi, kuhu Emina ja teised tingimata minema pidid, nad ei läinudki. Aga ajasime juttu ja minul oli hea meel. Erik, kellega eile meeletult nalja sai, oli täna sama vaimukas. Ja mina muidugi naersin kõigi eest. Sest kõik tundus nii ilus ja nii naljakas. Kui natukene söönud olin, läks pilt jälle ühekordseks ja pea ei käinud kah enam ringi ja naermine hakkas väsitama mu lõualuid. Aga siis algas teine tund ja kõik kallistasid ja musitasid mind ja siis ma vaarusin parklasse, kuhu tuli emme mulle jägi oma panniga. Tegin kaine näo pähe, aga käisin hulluka trepil käna (kõgil teistel oli vähemalt lõbus) ja kogu vaev oli asjata.

Läksin otsejoones arvutituppa ja istusin seal kuni tööpäeva lõpuni (paar tunnikest) ja pihtisin eilseid sündmusi Mannule, Kaurile ja muidugi ka Roltsile. Ja lõbus oli.

Peale seda sõitsime emmega poodi, ostsime tablasid mulle ja muud head ning paremat. Gjøvikis ostsime kohalikust hiina restoranist imelist Chop Suey`t koju kaasa, sõime ja vaatasime telekat. Idüll. Ja siis ma vist vajusin ära, sest rohkem midagi ei mäleta.

Alice Imedemaal

Täna oli jälle see päev, mil pidin Lillehammerisse ema tööjuurde (hullukasse) sõitma, et oma esseed kirjutada. Tegelikult lootsin salaja, et saan natukene msn-is Roltsiga räägitud, aga kohale jõudes tuli välja, et ainuke arvuti, kust msn-i saab on hõivatud. Aargh. Ei saanud pahameelt välja kah näidata, sest pidin ju esseed kirjutama. See oleks pidanud olema prioriteet nr. 1. Aga ma nii igatsen ja oleks tahtnud ainult natukene temaga rääkida..

See selleks. Just siis kui olin koha sisse võtnud ja mõtte käima lükanud, helistas Jens ja tahtis juttu ajada. Tegelikult tahtis nüüd kokku saada, aga kuna ma enam Gjøvikisse ei lähe, siis jääb see vist ära. Ja ausalt öeldes ei ole mul sellest eriti kahju. Olen teda niigi nii palju näinud, tema peale kulutanud märkimisväärse osa oma elust, niiet..

Katsusin uuesti tööse süveneda, aga mõtte käimalükkamisest ei tulnud enam midagi välja. Peas on mõtterägagastik, mida paberile rakendada on võimatu. Eks näis, mis sellest saab. Sai siiski. Nüüd on see vähemalt kaelast ära. Nüüd kulub ära üks kõva kräu.

Ja seda ei pidanud kaua ootama. Aga sellest pikemalt mõni teine kord, kui mul on aega pikemalt kirjutada. Täiesti hullumeelne pidu, segane öö!! Olin nagu Alice in fucking Wonderland!! ;D

Sweet..?

Selline lugu, mis mind kummitab. Pühendusega kõigile neile, kellel pole armastusega vedanud.


Sweet was the crushing of my confidence
Sweet was building up your own
Sweet was trying not to hear me cry
Sweet all you did was trivialize

I might sound dedicated to pulling you to the ground
I must apologizw for being me

I would go with you if you`d only
I would still want you if you`d only
Baby, it`s better to be lonely
Than to be with you..

Teisipäev

Täna jäin üksinda koju, et oma essee uuesti valmis kirjutada ja lõpuks ometi ära saata (olgugi, et tegelikult on niikuinii liiga hilja). Selleks võtsin hoogu terve hommikupooliku, aga miskipärast ei suutnud keskenduda, mingi imelik rahutus on, nagu midagi oleks valesti, aga ei saa aru mis. Muidugi tegi süvenemise keeruliseks Nanuki köhimine ning kassi spurdid toast tuppa, üle aknalaudade, lillede, laudade ja muu mööbli, mida saatis kolin ja klirin. Ja külm hakkas kah. Täna pidi Vitali kunagi tulema arvutit parandama, aga kuna ta ärkab tavaliselt siis kui mina juba magamaminemisele mõtlema hakkan, siis arvasin, et saan enne ilusti kõik oma asjad tehtud. Ja läksin dushi alla, et natukene sooja kontidesse saada. Aga just siis kui ma dushi all olin, helises uksekell ja ukse taga seisis must kogu, Vitali kogu omas hiilguses. Nii palju siisb soojenemisest. Nii palju siis esseest.

Tema asus parandama minu äraneetud arvutit ning mina vaatasin huviga pealt, kuidas ta kõik tükkideks lammutas ja asendas mingite uute (ja palju väiksemate) jubinatega. Kuna asi läks väga aeglaselt, jõudsime vahepeal rääkida maast ja ilmast, suhetest, usust, elust, punkaritest, politseist ja kirjandusest. Kirusime norrakate seadusekuulekust, kitsarinnalisust ja teadmatust maailma asjadest ning võrdlesime lapspõlvemälestusi. Kuid kui programm (Ubuntu) oli lõpuks peale pandud, keeldus masin netti omaks võtmast ja nii see asi jäigi. Netilootused haihtusid. Aga Vitali lubas homme asjad korda ajada ja mulle mingit vajalikku kirjandust tuua (satanismist). Ma imestan, et ta üldse enam viitsib, ma oleks ammu arvuti aknast välja visanud või haamriga puruks tagunud. Siiski märkasin, et ka tema kannatus hakkab ilmutama väsimise märke. Peale mitut tundi posimist ja ähvardamist oli Vitali sunnitud lahkuma (ta tüdruk kamandas ta koju) .

Hakkasin siis jälle esseele mõtlema, aga siis astus sisse ema (kauaoodatud toidukottidega) ja
mõtted kadusid jäljetult. Esseega jäi nagu ta jäi (sai homsele lükatud, kuigi oleks pidanud järgima Vitali nõuannet ja lükkama kohe ülehomsele, siis oleks ühe päeva rahulikult saanud olla), aga vähemalt oli mul huvitav päev ja ei pidanud üksi olema. Üksiolemine ei ole minu olekus eriti soovitatav, sest siis vajun melanhooliasse ja upun igatsusse.

Ema hakkas köögis süüa tegema, mina vaatasin Dansefeber`it (nagu Kaks takti ette, ainult tantsijatele) ja katsusin sooja teega vaigistada näpistavat tühjakõhu tunnet. Mingi aja pärast sai ka söök lõpuks valmis (kanafilee tika masalaga) ja idüll jätkus, kui telekast tuli saade heavy metal`ist. Kunagi öösel kobisin magama, aga uni ei tulnud seekord nii hõlpsasti kui muidu.

Viimase nädala esimene päev..

Tänane päev algas uniselt, sest mind kupatati juba kl. 7.00 üles. Teki all oli hea soe, aga kui selle vastumeelselt pealt lükkasin ja riideid otsides toas ringi sibasin, hakkas nii külm. Tulid meelde polaaruurijad ja külmast tingitud amputatsioonid ja põgenesin leitud hilpudega vannituppa sooja. Jäsemed õnnestus päästa.

Kuna emmekene unustas oma autosse mootoriõli valada ja see otsustas otsad adnda, polnud meil enam autot ja olime sunnitud bussiga liiklema. Niisiis. Soojast vannitoast külma põhjamaa hommikusse ja vanad kujutluspildid külmakahjustustest leidsid tee tagasi minu meeltesse. Buss tuli siiski peale 15 minutit ootamist ja selle tunni jooksul, mis ta Lillehammerisse sõitis õnnestus mul (peaaegu) üles sulada. Imetlesin mustanahalise bussijuhi lahedaid patse ja hommikupäikese käes särvat sügavpruuni nahka ja kujutasin ette tema sooja kodumaad ning tasapisi hakkaski soojem. Lugesin vahelduseks ka oma raamatut ja olimegi kohal.

Hullukas hakkas emps kohe ringi jooksma (hullem kui patsiendid juba) ja mina varjusin arvutituppa, kus olen vahelduva eduga istunud siiamaani.

Vahepeal tuli mingi imelik tundepuhang, kust need küll tulevad nii ootamatult? Enesehaletsushood ja enesekaitsereaktsioonid. Õnneks suutsin endal kraest kinni hoida ja Roltsi kõige hullemast säästa (jah, pääsesid hullemas, kuigi võibolla sulle nii ei tundunud, hehee). Aga siis.. päiksekiir pilvisest taevast. Rolts seletas mulle asju ja rääkis natukene ja juhtus midagi enneolematut: tekkis täielik rahu ja õnne tunne. Selge pea ja selged sihid. Ja selline tunne, et olen täiesti valedele asjadele aega raisanud ja nii mõttetult koguaeg muretsenud. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Kusagilt on tulnud selline kookoni tunne, selline tunne, et pean olema hea ja viisakas, noogutama ja naeratama. Aga see läks juba nii kaugele, et ei seisnud enda eest, kui keegi mulle haiget tegi, võtsin seda iseenesest mõistetavalt. Et ega sellisega nagu mina polegi midagi peale hakata. Suhted ja öeldud kommentaarid võivad olla nii hävitavad ja jätta hinge nii suuri mõrasid, mis neid ignoreerides veelgi pragunevad ja haiget teevad (ei pea silmas sind, Rol). Kunagi ei tohi lasta oma tunnetel trampida, maksku mis maksab.

Miks peaks laskma ennast häirida halbadest elamustest, mis on kunagi minevikus olnud? Mis olnud, see olnud. Ja pole vaja rohkem pead vaevata ega karta, et see võiks korduda. Kui kordub, siis kordub ja sellega tuleb tegeleda siis. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Nüüd kasutan oma energiat ära ja kirjutan esseed, kuigi tegelikult on esitamistähtaeg juba möödas. Saadan ruttu ära ja kui on hilja, siis on hilja, pole parata ja eks teinekord olen targem.

Nii. Sain essee valmis kirjutatud, aga just siis kui saatma hakkasin, jooksis arvuti kokku. Mitte midagi ei andnud päästa, sest ma polnud oma üllitist seivinud. Hulluks võib minna nii. Lahkusin hullukast pika sammuga, aga poolel teel linna tuli meelde, et unustasin oma kampsuni radikale kuivama ja kuna ma ei tahtnud jääda süüdi suuremas tulekahjus, siis kõmpisin tagasi mäkke. Õnneks oli seal veel üks töötaja, kes mu autoga linna sõidutas. Auto oli lahe, igasuguste kaamerate ja värkidega (tahavaate kaamerad jne.) . Ma vaatasin suu ammuli ja kommenteerisin, et auto nagu Kit, millepeale tädikene naeris ja ütles, et norras on kõik sellised. Hmm.. igastahes mitte minu ema auto.

Sõitsin koju Gjøvikisse, pidin ära surema mägede ja kuristike vahel vingerdavas bussis ja kohale jõudes olin näost valge nagu kummitus. Süda pole ammu nii paha olnud.

Kondoomid (ajalugu)

1700ndatel aastatel läksid moodi preservatiivid, mida tehti linast, siidist ja loomasoolikatest. Neid kutsuti kondoomideks ja tegu oli luksuskaubaga, mida vaesed endale lubada ei saanud. Kuna need olid nii hinnalised, ei kasutatud ka rikkad neid ainult korra, vaid nii kaua kui vähegi võimalik (loe: kuni auk sisse tuli). Peale kasutamist pesti ära ja siis uuesti.

Kuna nende populaarsus kasvas, mõtles keegi Miss Jenny, et võiks selle pealt ka raha teenida ja pani püsti poe, kus müüdi, pesti ja müüdi edasi kasutatud kondoome. See osutus väga populaarseks. Inglismaal olid kondoomid korduvkasutuses kuni 1950ndateni.


Tänapäeval on kasutusel lateks kondoomid, mis on vastupidavamad ja õhemad kui muud variandid. Ühte tavalisse kondoomi mahub 18 l õhku ja see on siis 0,66 mm paksune.

Armastus ja sõda

Miks on nii, et isegi kui armastad kedagi ja tahad temaga koos olla, lipsavad keelet sõnad, mida enam tagasi võtta ei saa? Millest tulevad nõmedad tülid ja teineteisest mööda rääkimised? Miks ei kuulata, mida teine räägib? Miks suhtutakse teineteisesse eelarvamustega? Miks ei mõelda enda sõnade tagajärgedele? Miks väljendatakse kurbust krõbedate sõnade ja vihaste fraasidega? Miks ei saaks lihtsalt nii, et armastad kedagi ja tema armastab vastu? Kuhu kaob armastus? Miks ta kaob? Kuidas ta nii õrn on? Miks varjutab viha armastuse ja mitte vastupidi?

Succubus (naisdeemon)

Sõna succubus tuleb ladina keelest (mitmusevorm succubi) ja tähendab "ma laman all". Tegu on deemoniga, kes võtab naise kuju, et võrgutada ja astuda seksuaalvahekorda meestega (eriti munkadega). Succubi on väga ilusad ja vastupandamatud, kuid vahekord nendega on kurnav ja lõppeb sageli surmaga nagu ka incubi puhul.

Deemonid ise on viljatud, kuid succubi koguvad vahekorras oldud meeste spermat, mille toimetavad incubi kätte, kes viljastavad sellega oma ohvreid. Lapsi, kes sellest toimingust sünnivad, kutsutakse cambion`ideks.

Cambionid on viljatud ja eriti tundlikud deemonite mõjutustele. Neil puuduvad välised elu tunnused nagu pulss ja hingeaur kuni 7 aasta vanuseni, kuid peale seda on neid võimatu eristada tavalisest inimesest. Kõige tuntum cambion on võlur Merlin.

Hommikune idüll..

Hommikul ärkasin Emina voodis, ta ise oli põrandal vaiba peal. Käisin ruttu dushi all, panin riidesse ja läksin kööki teed tegema.

Päris tore vaatepilt oli, nii mõnedki polnud ennast eile oma tuppa viitsinud vedada ja magasid nüüd risti ja põiki teineteise otsas. Idülli katkestas tuletõrjealarm (õppus), millepeale nii mõnigi pääses selgitustest (näiteks poolpaljad poisid, kes teineteise kaisus üles ärkasid või tüdrukud, kes end ärgates võõra poisi embusest leidsid) ja kiirustasid punastades õue rivistusele. Kõige külmema päeva leidsid õppusteks ja ma olin just dushi alt tulnud :@ Lahedad härmarastad tulid.. Tagasi köögis jõime kambakesi teed, soime hommikust ja ajasime juttu. Kohutavalt armas oli. Lubasin ühele uuele sõbrale, et lähen temaga nädalavahetusel ühele sünnipäevapeole. Üleüldse sain tuttavaks paljude toredate inimestega.

Järsku avastas Emina, et on kooli hiljaks jäämas ja jooksis ruttu bussile. Ma ajasin veel juttu ja sain juhtnöörid, kuidas hullukasse minna. Järgnes südamlik hüvastijätt ja lubadused peatsest jällenägemisest.

Teekond hullukasse oli pikk ja vaevaline. Päris kiire tempoga tuli minna, et jalad maa külge kinni ei külmuks ja tee viis koguaeg ülesmäkke. Tegelikult jõudsin üllatavalt ruttu kohale ja nüüd istun emme kabinetis (jalad väsinud ja lödad nagu keedetud makaronid) ja külmetan. Lähen teen endale teed.


Istusin hulluka raamatukogus, mustad pisarad voolasid mööda põski ja uuristasid meiki vaod, hehe. Viha ja pettumuse pisarad. Jälle ütlesin, mida ei mõelnud ja tegin kõige kallimale inimesele liiga. Miks kohtleme neid, kes meile kõige kallimad halvemini kui sõpru või tuttavaid? Miks ütleme asju, mida ei mõtle? Asju, mille ütlemine tuttavatele või sõpradele ei tuleks pähegi. Terve ülejäänud päeva kirusin msn-i ja oma lolle tujusid ning vihapurskeid. Vahel kukub kõik nii lollisti välja. Tuleb see siis igatsusest või millegist muust. Anna andeks.. :S

Avastasin, et hulluka raamatukogu pole kõige õigem koht nutmiseks, hehe. Nii mõnigi psühholoog astus ligi, arvates, et olen patsient ja siis oli tükk seletamist, et ei, ma lihtsalt nutan niisama..

Aga armas, et inimesed hoolivad. See tuletab mulle meelde ühe loo. Kunagi eelmise aasta alguses helistas mulle sõbranna, nuuksus telefoni ja palus, et ma raekoju platsi tuleks. Jooksin kohale ja seal ta istus, kössivajunult pingil ja nuttis lohutamatult. Läksin juurde ja lohutasin. Suhteprobleemid. Istusime nii mõnda aega, tal ikka pisarad voolasid kui astus ligi politseipatrull ja küsis, mis toimub. Vastasin, et sõbranna on lihtsalt kurb, millepeale paksu kõhuga ment vaatas meid põlastavalt ja ütles, et tegelegu oma probleemidega kodus. Vihaselt. Jube. Vihkan mente, huvitav, kust nad leiavad selliseid isikuid? Hingetuid ja külmi võimuahneid inimesi.

Kui olin ennast kokku võtnud ja maha rahunenud, sõitsime koju Gjøvikisse. Sõit oli tore, ema külaline rääkis suhetest naljakaid lugusid ja ma naersid lõugu paigast, vaatamata süümekatele ja kurvale tujule. Kodus lugesin natukene raamatut kõhuli kamina ees lamades ja jõin kakaod. See mõjus nii rahustavalt. Hiljem läksin magama ja üles ärgates sõime lõunat ja vaatasime filmi kuni poole ööni.

Incubus (meesdeemon)

Sõna incubus tuleb ladina keelest (mitmus incubi) ja tähendab "mina laman peal". Tegemist on deemoniga, kes võtab mehe kuju ja vägistab või ka võrgutab naisi. Seksuaalvahekord leiab tavaliselt aset öösiti. Incubus ammutab toimingust jõudu, kuid ohvrile mõjub protsess väga kurnavalt ja lõppeb tihti surmaga.

Elektrikatkestus ja ühikaelu

Täna öösel ei saanud ma üldse magada (loe: selg valutas meeletult), aga igav siiski ei hakkanud, sest meeletu torm oli ja see pakkus päris huvitavat vaatepilti kui prügikastid ja muud asjad aknast mööda lendasid. Hommikul oli ärkamine siiski väga vaevaline, kuid ajasin end siiski kuidagi püsti. Pilkane pimedus oli ja väljas oli ikka tuuline. Ning järsku kadus elekter ära (just siis kui ma hakkasin riidesse panema). Päris lõbus oli küünlavalgel riietuda ja ennast meikida, elamus omaette. Muide, see on esimene elektrikatkestus, mida mina oma elu jooksul Norras kogenud olen.

Teel Lillehammerisse korjasime peale mu sõbranna Emina ja viisime ta kooli. Ta on nii kaunis ja ka pimedas meikimine oli tal märksa paremini õnnestunud kui minul. Tunnine sõit läks nagu lupsti.

Pean tunnistama, et ka täna ei tulnud midagi esseee kirjutamisest välja, olgugi, et ma üritasin alustada. Selle asemel läks jutt nii Roltsi kui emme külalise, lastearst ja antroposoof Anne Silbaumiga religioossetele teemadele ja Piibli muutmisele läbi aegade. Mind huvitas eriti algsetes tekstides mainitud Lilith, kes oli esimene naine, Aadami algne abikaasa. Lilith pagendati, kuna ta hakkas vastu Jumalale (mis põhjusel, ei tea veel täpselt) ja hiljem on hakatud teda seostama kurjade jõududega. Temast hakati rääkima kui deemonist ja võrgutajast, kes sünnitas omakorda maailma palju jubedaid olendeid, nende hulgas incubus`i (deemon, kes võtab mehe kuju) ja succubus`i (deemon, kes võtab naise kuju).

Sellega tegelesin mõnda aega, samuti tellisin ära lennupileti tagasi Eestisse. Mingi soodukas oli ja sain selle vaid 382 NOK`iga. Suurepärane, kuigi emme kurvastas, et ma nii vara ära lähen ja Roltsile vist kah ei sobinud. Nii et natukene metsa läks see värk. Oleks pidanud hilisemaks võtma.

Nüüd hakkan otsi kokku tõmbama, sest ema tahtis Lillehammerisse sööma minna. Meil on tekkinud üks lemmikkoht, kohvik, mis asub ühes vanas veskihoones. Sisustus on minimalistlik, kuid rõõmus ja õhkkond on hästi hubane, istumiseks on pehmed sohvad ja kaminas põleb alati tuli. Ja söögid viivad keele alla. Eriti kanasalat. Mm.. !!

Peale seda lähen Emina poole ühikasse. Pidime mingile peole minema ja jään tema poole ööseks. Eks näis, kas minust homseks midagi järgi kah on jäänud. Olen kuulnud, et Norra peod pidid olema karmimat sorti. Pole aastavahetusest saati tilkagi alkoholi joonud, eks näis, kas suudan nüüd kiusatusele vastu panna..

Teel linna sõitsime Lillehammeri suusahüppemäest mööda ja vaatasime mõnda aega, kuidas prohvid hüppavad, õigemini lendavad. Väga lahe oli.

Kohvikus võttis meid avasüli vastu kohviku hing, ettekandja ja baarmen, kellega me viimati paremini tuttavaks saime. Istusime lauda ja kõrvallaua mehed alustasid meiega vestlust. Tuli välja, et nad on Bosniast ja me leidsime ruttu ühise keele. Nii tore on, kui oled mingis välikohas ja kõik saavad kõigiga hästi läbi. Elav vestlus ja soe õhkkond. Nagu suur pere.

Emina poole jõudsin kl.18, aga kuna ta oli veidi haiglane, otsustasime mitte välja minna. Siiski käisime poes ja ostsime hommikuks süüa. Tee oli libe ja palju nalja sai. Tagasitulles läksime kööki teed jooma (köök mitme peale) ja seal sain tuttavaks teiste tudengitega, kes ühikas elavad. Tore seltskond. Inimesed on nii erinevad, päritolult, kultuurilt ja vaadetelt, kuid ometi saavad suurepäraselt läbi. Lõbus ja huvitav oli ning istusime seal päris ööseni. Mängisime kaarte ja palju nalja sai valedetektoriga. Paljud jõid alkohoolseid jooke, kuid mina hoidsin end tagasi ja jätkan oma karskuseperioodi. Kohalikud muusikahuvilised mängisid kitarri ja jembet ning kisa ja naer kostis vist küll mitme kilomeetri taha. Ime, et keegi kaebama ei tulnud. Ju nad on sellise mölluga harjunud.

Hullukas

Hommikul vara enne kukke ja koitu ajasin ennast mõnusast soojast voodist püsti, panin riidesse ja istusin autosse. Kõike poolunes. Korralikult ärkasin alles poolel teel Lillehammerisse. Täna on see päev, mil ma lähen emmega hullukasse kaasa, et oma esseesid kirjutada.

Hullukasse sellepärast, et mu ema töötab siin. Ta on nimelt lastepsühhiaater. Selline armas tegelinski. Hullukas ise on tegelt kohutavalt armas koht. Kringsjåtunet´ nimeline. See on internaat asutus psüühiliste probleemidega (derpressioon, suitsidaalsus, enesevigastamine, pereprobleemid) lastele vanuses 12-18 aastat. Siin on mitu hubast puumajakest (2 väikest maja, kus elavad lapsed abipersonaliga, 1 suur maja, kus toimub ravi, 1 koolihoone, kus on ka bändiruum ja muud lõbustused) ja imeilus loodus.

Istusin siin arvutis ja lõbustasin ennast msn-is vestlemise ja muude toredate asjadega. Koolitööd nihkuvad järjekordselt edasi mingile muule päevale. Jälle läks käiku moto: aega veel selle kiire asjaga.

Nüüd koju koristama, keetma ja küpsetama, sest külaline tuleb. Oeh.

Hommikumahl, auto teisaldamine ja bingo..

Hommik algas idülliliselt. Ärkasin shokolaadilõhna peale, aga tuli välja, et tegu oli hoopis kohviga, mida mu ema sohval raamatut lugedes jõi. Ajasin ennast üles ja kobasin poolunes teed läpakani.

Minu suureks üllatuseks oli Rolts netis, see võttis pildi kohe selgeks. Eriti selgeks läks muidugi siis kui ta ütles, et sa mingi nolgi käest eile molli. Siis tegelikult keeras pilt jälle ära, selline naljakas tunne tuli. Käed läksid raskeks ja silmade ees hakkasid sädemed tantsima. Vihast. Mulle ei meeldi inimesed, kes oma tundeid ja tegusid üldse kontrollida ei suuda. Rusikakangelased. Ja ma vihkan selliseid, eriti kui oma rusikaid demonstreeritakse minu kallite peal.

Kuigi.. vahel on natukene peksmist lubatud, nagu näiteks täna. Täielik idüll oli. Päike, vastvalminud kohv, värskelt pressitud apelsinimahl ja ahjusoojad kuklid, mida nautisime avaral sohval lesides ja natukene filmi vaadates (Breakfast at Tiffany`s), aga selle katkestas kile autoalarm. Meie auto. Vaatasin aknast välja ja nägin just kuidas Falcki teisaldusauto sellega ümber nurga kadus. Emps kargas püsti ja jooksis välja, sest mina olin veel aluspesus, temal aga oli juba hommikumantel seljas. Tükk aega oli ära ja ma hakkasin juba muretsema, aga siis tuli tagasi ja ütles, et talle anti valik: kas maksta 600 NOK`i kohe või 2000 NOK`i hiljem. Väga jube. Tuli välja, et maja ette hoovile ei või parkida miskipärast ja mingi vanamees oli aknast näinud meie autot ja teisaldusmasina kutsunud. Vastik vanamees, et ta põrgus põleks. Närakas. Tollele oleks küll peksa andnud ja poleks silma kah pilgutanud.

Nüüd peame siit korterist lahkuma, ees ootab järjekordne sünnipäev. Me oleme juba hilinenud.. Täpselt 13 minutit. Üldse ei tahaks lahkuda, siin on nii mõnus.

Sünnipäevale jõudsime peale tund aega Oslo lõpututel tänavatel tiirutamist. Milline linn. Tõeline suurlinn. Andrea (sünnipäevalaps) elab perega natukene Oslost väljas, looduskaunis kohas. Kui päris aus olla, oli pidu väga tore. Ma pole ammu nii toredal sünnipäeval käinud. Seltskond oli peaaegu sama mis eilegi, aga lisandunud oli Andrea onu pere. Onu on kuulus kunstnik. Kodu oli kohutavalt hubane, minimalistlik, kuid maitsekas ja sooja õhkkonnaga. Huvitavad jututeemad olid (kunst, erinevad kultuurid ja huvitavad reisijuhtumid) ja peale kodutehtud pizza (õhukese põhjaga hõrgutised) söömist, mängisime bingot auhindade peale ja sõime kooke (teised sõid, mina olin liiga palju pizzat õginud ja kook ei mahtunud enam sisse). Bingo oli jube lahe ja auhinnad olid korralikud. Võitsin Norra akvivitt`i pudeli (viinaline), vannikomplekti dushigeeli, kreemide ja muuga, mingi eksklusiivkohvi, huuleläike ja multikakangelastega plaastrid. Rõõmustasin nagu väike laps ja mängisin õhinal.

Ajasin pikalt juttu Andrea onuga ja otsustasin, et proovin suvest Kunstikooli sisse saada. Teoloogia jääb siis tõenäoliselt sinnapaika, kuigi mingitel loengutel tahan kindlasti ka tulevatel aastatel käia. Ja keeli tahaks rohkem õppida.

Kui väljas juba pimedaks läks ja kõik teised külalised olid ära läinud, suutsime ka endale vabaduse välja võidelda ja lahkusime peale südamlikku hüvastijättu.

Algas seiklus leia-üles-sõbranna-ühikas-kusagil-Oslos-ja-tagasta-talle-ta-lumelaud.
See oli kohutav. Ekslesime Oslo tänavatel ja vaatamata sõbranna katsetele telefoniteel seletada, kuhu me sõitma peame jooksid kõik katsed teed leidad liiva. Peale vihast karjumist ja ähvardusi (minu ema, kes tahtis mind mingil tundmatul tänaval koos lumelauaga maha panna ja ise koju sõita), suutsin teda siiski veenda edasi sõitma. Lõpuks (tänu sõbranna edukale juhtimistööle) jõudsime ka kohale. Vaatasime üle Tale (sõbranna) ühika (6 korruseline ringikujuline betoonist maja, mille iga korrus on värvitud erinevat värvi) ja uue poisi (Morten, mingi muusik), ajasime natukene juttu, leppisime kokku, et tulen talle neljapäeval külla ja läksime iga roju oma koju.

Tagasisõit Gjøvikisse oli tore, arutasime kõike ja kuulasime muusikat. Mõtlesin Randole (sõbrale), kes pani eelmise aasta viimasel päeval autoga matsu ja lebab hetkel Maarjamõisas intensiivosakonnas torude all. Nii loodan, et ta saab terveks. Nägin langevat tähte ja jõudsin isegi soovida. Kojujõudes andsin suhtealast nõu oma bosnialasest sõbrannale (Eminale) ja ajasin natukene juttu Roltsiga. Väga armas oli. Ta teeb mul tuju alati nii heaks.