Täna õnnestus mul öö jooksul mitu korda voodit vahetada, kuid sellele vaatamata jälitasid mind igasugused religioossed unenäod surematutest hingedest ja Kirikuloo esseest. Hommikul lõin esimese päikesekiire peale silmad lahti ja kohe tulid tegemata asjade deemonid karjakaupa ja istusid mulle pähe ja ninapeale. Saaks ometi kooliasjad kaelast, siis saaks ilma süümepiinadeta teha neid asju, mida ma niikuinii praegu juba teen.
Hommikupooliku veetsin Magnuse ja Roltsiga mingit uut rallimängu mängides ja vahepeal lugesin Eric R. Dodds`i raamatut "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul". Peal seda sõidutas Rolts mind oma limusiiniga ukse ette ja siin ma nüüd olen. Mitte midagi tarka pole teinud. Siiski, lugesin Marju Lepajõe artiklit "Munkluse lätetel". Peaks kirjutama essee mingil teemal. Askeesi teemal näiteks. Ja seda juba tänaseks, kell kukub keskööl. Kell ei anna armu ja tiksub parastavalt.
Aga Marju artikkel meeldis mulle. Loetelu kaheksast pahest panid mind meelt muutma enda kohta. Õgardlus, raev, hooramine, kurbus, ahnus, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Mul on vist enamus neist. Ei ole just tujutõstev avastus. Kuid veidi lohutavalt mõjus järgmine lause:
Kas need mõtted koormavad hinge või mitte, see ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.
Kuid see muidugi ei aidanud eriti kaasa tuju paranemisele. Mingit lootust ent andis siiski. Alati on võimalik oma vigu parandada ja iseloomu kasvatada. Kuigi otsustasin, et täna pole selleks hea päev.
Siin on käsil (või peaks ütlema tiivul) mingi vandenõu on minu vastu. Peale kella on minu toas endale sobiva elukeskkonna leidnud ka mitu herilast, kes rõõmsalt mu lõhnaõlipudeli ümber kogunenud on. Miiting. Käituvad kuidagi kahtlaselt, tunnen nende tähelepanelikke silmi enda kukalt puurimas. Raudselt tahavad mind kõrvaldada, et saaks ise siin mõnusalt aega veeta. Mis siin viga. Vanaema teeb pannkooke ja mahe tuuleke puhub kardinatesse. Mõrvarherilased.
Käisin siis taani keele eksamit tegemas. Rattaga läbi tolmu, päikese ja praetud inimeste. Kohale jõudes aga ei kiput ega kõput. Mitte ühtki inimest. Vägagi imelik. Sama teed tagasi. Koju. Ja siiamaani pole ikka midagi teha suutnud. Täielik keedetud köögivilja tunne.
Aga Marju artikkel meeldis mulle. Loetelu kaheksast pahest panid mind meelt muutma enda kohta. Õgardlus, raev, hooramine, kurbus, ahnus, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Mul on vist enamus neist. Ei ole just tujutõstev avastus. Kuid veidi lohutavalt mõjus järgmine lause:
Kas need mõtted koormavad hinge või mitte, see ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.
Kuid see muidugi ei aidanud eriti kaasa tuju paranemisele. Mingit lootust ent andis siiski. Alati on võimalik oma vigu parandada ja iseloomu kasvatada. Kuigi otsustasin, et täna pole selleks hea päev.
Siin on käsil (või peaks ütlema tiivul) mingi vandenõu on minu vastu. Peale kella on minu toas endale sobiva elukeskkonna leidnud ka mitu herilast, kes rõõmsalt mu lõhnaõlipudeli ümber kogunenud on. Miiting. Käituvad kuidagi kahtlaselt, tunnen nende tähelepanelikke silmi enda kukalt puurimas. Raudselt tahavad mind kõrvaldada, et saaks ise siin mõnusalt aega veeta. Mis siin viga. Vanaema teeb pannkooke ja mahe tuuleke puhub kardinatesse. Mõrvarherilased.
Käisin siis taani keele eksamit tegemas. Rattaga läbi tolmu, päikese ja praetud inimeste. Kohale jõudes aga ei kiput ega kõput. Mitte ühtki inimest. Vägagi imelik. Sama teed tagasi. Koju. Ja siiamaani pole ikka midagi teha suutnud. Täielik keedetud köögivilja tunne.
No comments:
Post a Comment