Kõrbeisade elulood kubisevad eemaletõukavatest ja füüsiliselt kurnavatest askeesipraktikatest nagu end pisikesse kasti sulgemine, kus ei ole ruumi püstiseismisekski või just vastupidi pidev püstiseismine; aastaid samba otsas elamine või end raskustega (nt. raudkettidega) koormamine.
Ning vaatamata nende praktikate äärmuslikkusele, ei näidanud sarnaste meetodite rakendamine ka hilisematel aastasadadel erilisi taandumismärke. Nii võib tõmmata paralleele kõrbemunkade ja sajandeid hiljem Rootsis elanud Püha Birgitta igapäevaste askeetlike distsipliinide vahel.
Pirita kloostri kaitsepühak, kes elas 11. sajandil, tekitas endale sarnaselt (kõrbe)munkadega sihilikult füüsilist valu, kandes tugevasti über ihu seotud karedast materjalist sõlmnööri (hõõrdumise tulemuseks olid haavad ja verevalumid), tilgutades oma käsivartele käänlarasva või närides koirohtu.
Vaatamata meeldivale hambaarstile ei olnud see eriti meeldiv elamus, kuid õnneks on see nüüd möödas. Raamatukogusse teoseid tagastades avastasin, et mu emme sõbranna poeg on sinna valvama pandud ja ajasin natukene temaga juttu. Tore poiss, selline vaimukas ja heasüdamlik.
Õppesõitu jõudsin täitsa õigel ajal, isegi paar minut enneaegselt ja pidasin ilusti närvipingele vastu. Kedagi alla ajada seekord ei õnnestunud, aga ega kõike kah korraga tahta saa. See-eest jalutas mulle auto ette mingi vanemat sorti tölner, kes oli nähtavasti hommikul püksid jalga panna unustanud. Paljas nagu porgand. Nüüd vaatan igaks juhuks iga kord enne kodust väljumist tähelepanelikult peeglisse. Iial ei või teada.
Peale kurnavat sõidutundi kakerdasin kuidagi koju ja siin ma nüüd olen. Katsun ennast kokku korjata ja sean sammud Peedu poole. Seal on vast parem õppida kui siinses kivilossis. Homme eksam. Ülehomme eksam. Lõputu õudus.
No comments:
Post a Comment