Hommikupäike ja alkoholiuim

Ärkasin Emina voodis, sellepeale, et keegi tagus uksele. Eilsed külalised tahtsid meie juurde juttu ajama ja hommikuviina jooma tulla, aga Emina saatis nad pikalt ja hakkas hoopis mind terroriseerima. Nimelt tuli välja, et oleme bussile hiljaks jäämas ja Eminal oli väga oluline tund, kuhu ta ilmtingimata minema pidi. Ta kutsus mind kaasa, et saaks koos veel natukene koolis süüa ja juttu ajada. Ma ajasin ennast kuidagi vaevaliselt kargule, pilt oli küll mitmekordne ja jalgealune kuidagi kahtlaselt pehme, aga hakkama sain. Hõisata pole aga vaja, sest kõige hullem oli veel ees. Me pidime jooksma, et bussile jõuda. Jooksma. Mina, kes ma ikka veel ei tajunud ära, kus lõppevad mu jalad ja kus algab kindel maapind, pidin jooksma alla mööda libedat mäenõlva. Võitlesin uimasuse, peavalu, südamepahasuse ja muude toredate tunnetega, kuid lõpuks me bussipeatusesse ka jõudsime, mul küll hing niidiga kaelas, aga siiski..

Ja siis tuli välja, et buss oli juba läinud! Ma oleks vihastanud, aga olin jooksmisest nii läbi, et ei jaksanud. Just mingi aeg lugesin, et peale joomist peab puhkama ja lihaseid mitte koormama, sest see lagundab neid ja koormab südant liiga. Aga sellele ma siis ei mõelnud. Kahetsesin, et ei olnud Emina poole magama jäänud. Võtsime takso ja sõitsime kooli.

Kool on imeline. Puidust hiiglaslik hoone klaaskatusega ja huvitavate kunstiteostega. Värvilised ja rõõmsad. Kohvik oli kah suur ja toiduvalik vägev. Kõike oli võimalik saada, shokolaadidest burritodeni. Taarusin seal ringi ja imetlesin erinevate toidupakendite kujundust ja mööduvate inimeste jalanõusid (ketsid igas variandis). Võisin jätta endast imeliku mulje, aga sellele ma siis kah ei mõelnud. Istusime lauda oma burritodega ja siis sadasid sinna selgest taevast ka Emina sõbrad, kellega ma eile tutvusin. Ja sellesse tundi, kuhu Emina ja teised tingimata minema pidid, nad ei läinudki. Aga ajasime juttu ja minul oli hea meel. Erik, kellega eile meeletult nalja sai, oli täna sama vaimukas. Ja mina muidugi naersin kõigi eest. Sest kõik tundus nii ilus ja nii naljakas. Kui natukene söönud olin, läks pilt jälle ühekordseks ja pea ei käinud kah enam ringi ja naermine hakkas väsitama mu lõualuid. Aga siis algas teine tund ja kõik kallistasid ja musitasid mind ja siis ma vaarusin parklasse, kuhu tuli emme mulle jägi oma panniga. Tegin kaine näo pähe, aga käisin hulluka trepil käna (kõgil teistel oli vähemalt lõbus) ja kogu vaev oli asjata.

Läksin otsejoones arvutituppa ja istusin seal kuni tööpäeva lõpuni (paar tunnikest) ja pihtisin eilseid sündmusi Mannule, Kaurile ja muidugi ka Roltsile. Ja lõbus oli.

Peale seda sõitsime emmega poodi, ostsime tablasid mulle ja muud head ning paremat. Gjøvikis ostsime kohalikust hiina restoranist imelist Chop Suey`t koju kaasa, sõime ja vaatasime telekat. Idüll. Ja siis ma vist vajusin ära, sest rohkem midagi ei mäleta.