Hommikune idüll..

Hommikul ärkasin Emina voodis, ta ise oli põrandal vaiba peal. Käisin ruttu dushi all, panin riidesse ja läksin kööki teed tegema.

Päris tore vaatepilt oli, nii mõnedki polnud ennast eile oma tuppa viitsinud vedada ja magasid nüüd risti ja põiki teineteise otsas. Idülli katkestas tuletõrjealarm (õppus), millepeale nii mõnigi pääses selgitustest (näiteks poolpaljad poisid, kes teineteise kaisus üles ärkasid või tüdrukud, kes end ärgates võõra poisi embusest leidsid) ja kiirustasid punastades õue rivistusele. Kõige külmema päeva leidsid õppusteks ja ma olin just dushi alt tulnud :@ Lahedad härmarastad tulid.. Tagasi köögis jõime kambakesi teed, soime hommikust ja ajasime juttu. Kohutavalt armas oli. Lubasin ühele uuele sõbrale, et lähen temaga nädalavahetusel ühele sünnipäevapeole. Üleüldse sain tuttavaks paljude toredate inimestega.

Järsku avastas Emina, et on kooli hiljaks jäämas ja jooksis ruttu bussile. Ma ajasin veel juttu ja sain juhtnöörid, kuidas hullukasse minna. Järgnes südamlik hüvastijätt ja lubadused peatsest jällenägemisest.

Teekond hullukasse oli pikk ja vaevaline. Päris kiire tempoga tuli minna, et jalad maa külge kinni ei külmuks ja tee viis koguaeg ülesmäkke. Tegelikult jõudsin üllatavalt ruttu kohale ja nüüd istun emme kabinetis (jalad väsinud ja lödad nagu keedetud makaronid) ja külmetan. Lähen teen endale teed.


Istusin hulluka raamatukogus, mustad pisarad voolasid mööda põski ja uuristasid meiki vaod, hehe. Viha ja pettumuse pisarad. Jälle ütlesin, mida ei mõelnud ja tegin kõige kallimale inimesele liiga. Miks kohtleme neid, kes meile kõige kallimad halvemini kui sõpru või tuttavaid? Miks ütleme asju, mida ei mõtle? Asju, mille ütlemine tuttavatele või sõpradele ei tuleks pähegi. Terve ülejäänud päeva kirusin msn-i ja oma lolle tujusid ning vihapurskeid. Vahel kukub kõik nii lollisti välja. Tuleb see siis igatsusest või millegist muust. Anna andeks.. :S

Avastasin, et hulluka raamatukogu pole kõige õigem koht nutmiseks, hehe. Nii mõnigi psühholoog astus ligi, arvates, et olen patsient ja siis oli tükk seletamist, et ei, ma lihtsalt nutan niisama..

Aga armas, et inimesed hoolivad. See tuletab mulle meelde ühe loo. Kunagi eelmise aasta alguses helistas mulle sõbranna, nuuksus telefoni ja palus, et ma raekoju platsi tuleks. Jooksin kohale ja seal ta istus, kössivajunult pingil ja nuttis lohutamatult. Läksin juurde ja lohutasin. Suhteprobleemid. Istusime nii mõnda aega, tal ikka pisarad voolasid kui astus ligi politseipatrull ja küsis, mis toimub. Vastasin, et sõbranna on lihtsalt kurb, millepeale paksu kõhuga ment vaatas meid põlastavalt ja ütles, et tegelegu oma probleemidega kodus. Vihaselt. Jube. Vihkan mente, huvitav, kust nad leiavad selliseid isikuid? Hingetuid ja külmi võimuahneid inimesi.

Kui olin ennast kokku võtnud ja maha rahunenud, sõitsime koju Gjøvikisse. Sõit oli tore, ema külaline rääkis suhetest naljakaid lugusid ja ma naersid lõugu paigast, vaatamata süümekatele ja kurvale tujule. Kodus lugesin natukene raamatut kõhuli kamina ees lamades ja jõin kakaod. See mõjus nii rahustavalt. Hiljem läksin magama ja üles ärgates sõime lõunat ja vaatasime filmi kuni poole ööni.