Viimase nädala esimene päev..

Tänane päev algas uniselt, sest mind kupatati juba kl. 7.00 üles. Teki all oli hea soe, aga kui selle vastumeelselt pealt lükkasin ja riideid otsides toas ringi sibasin, hakkas nii külm. Tulid meelde polaaruurijad ja külmast tingitud amputatsioonid ja põgenesin leitud hilpudega vannituppa sooja. Jäsemed õnnestus päästa.

Kuna emmekene unustas oma autosse mootoriõli valada ja see otsustas otsad adnda, polnud meil enam autot ja olime sunnitud bussiga liiklema. Niisiis. Soojast vannitoast külma põhjamaa hommikusse ja vanad kujutluspildid külmakahjustustest leidsid tee tagasi minu meeltesse. Buss tuli siiski peale 15 minutit ootamist ja selle tunni jooksul, mis ta Lillehammerisse sõitis õnnestus mul (peaaegu) üles sulada. Imetlesin mustanahalise bussijuhi lahedaid patse ja hommikupäikese käes särvat sügavpruuni nahka ja kujutasin ette tema sooja kodumaad ning tasapisi hakkaski soojem. Lugesin vahelduseks ka oma raamatut ja olimegi kohal.

Hullukas hakkas emps kohe ringi jooksma (hullem kui patsiendid juba) ja mina varjusin arvutituppa, kus olen vahelduva eduga istunud siiamaani.

Vahepeal tuli mingi imelik tundepuhang, kust need küll tulevad nii ootamatult? Enesehaletsushood ja enesekaitsereaktsioonid. Õnneks suutsin endal kraest kinni hoida ja Roltsi kõige hullemast säästa (jah, pääsesid hullemas, kuigi võibolla sulle nii ei tundunud, hehee). Aga siis.. päiksekiir pilvisest taevast. Rolts seletas mulle asju ja rääkis natukene ja juhtus midagi enneolematut: tekkis täielik rahu ja õnne tunne. Selge pea ja selged sihid. Ja selline tunne, et olen täiesti valedele asjadele aega raisanud ja nii mõttetult koguaeg muretsenud. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Kusagilt on tulnud selline kookoni tunne, selline tunne, et pean olema hea ja viisakas, noogutama ja naeratama. Aga see läks juba nii kaugele, et ei seisnud enda eest, kui keegi mulle haiget tegi, võtsin seda iseenesest mõistetavalt. Et ega sellisega nagu mina polegi midagi peale hakata. Suhted ja öeldud kommentaarid võivad olla nii hävitavad ja jätta hinge nii suuri mõrasid, mis neid ignoreerides veelgi pragunevad ja haiget teevad (ei pea silmas sind, Rol). Kunagi ei tohi lasta oma tunnetel trampida, maksku mis maksab.

Miks peaks laskma ennast häirida halbadest elamustest, mis on kunagi minevikus olnud? Mis olnud, see olnud. Ja pole vaja rohkem pead vaevata ega karta, et see võiks korduda. Kui kordub, siis kordub ja sellega tuleb tegeleda siis. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Nüüd kasutan oma energiat ära ja kirjutan esseed, kuigi tegelikult on esitamistähtaeg juba möödas. Saadan ruttu ära ja kui on hilja, siis on hilja, pole parata ja eks teinekord olen targem.

Nii. Sain essee valmis kirjutatud, aga just siis kui saatma hakkasin, jooksis arvuti kokku. Mitte midagi ei andnud päästa, sest ma polnud oma üllitist seivinud. Hulluks võib minna nii. Lahkusin hullukast pika sammuga, aga poolel teel linna tuli meelde, et unustasin oma kampsuni radikale kuivama ja kuna ma ei tahtnud jääda süüdi suuremas tulekahjus, siis kõmpisin tagasi mäkke. Õnneks oli seal veel üks töötaja, kes mu autoga linna sõidutas. Auto oli lahe, igasuguste kaamerate ja värkidega (tahavaate kaamerad jne.) . Ma vaatasin suu ammuli ja kommenteerisin, et auto nagu Kit, millepeale tädikene naeris ja ütles, et norras on kõik sellised. Hmm.. igastahes mitte minu ema auto.

Sõitsin koju Gjøvikisse, pidin ära surema mägede ja kuristike vahel vingerdavas bussis ja kohale jõudes olin näost valge nagu kummitus. Süda pole ammu nii paha olnud.