Elektrikatkestus ja ühikaelu

Täna öösel ei saanud ma üldse magada (loe: selg valutas meeletult), aga igav siiski ei hakkanud, sest meeletu torm oli ja see pakkus päris huvitavat vaatepilti kui prügikastid ja muud asjad aknast mööda lendasid. Hommikul oli ärkamine siiski väga vaevaline, kuid ajasin end siiski kuidagi püsti. Pilkane pimedus oli ja väljas oli ikka tuuline. Ning järsku kadus elekter ära (just siis kui ma hakkasin riidesse panema). Päris lõbus oli küünlavalgel riietuda ja ennast meikida, elamus omaette. Muide, see on esimene elektrikatkestus, mida mina oma elu jooksul Norras kogenud olen.

Teel Lillehammerisse korjasime peale mu sõbranna Emina ja viisime ta kooli. Ta on nii kaunis ja ka pimedas meikimine oli tal märksa paremini õnnestunud kui minul. Tunnine sõit läks nagu lupsti.

Pean tunnistama, et ka täna ei tulnud midagi esseee kirjutamisest välja, olgugi, et ma üritasin alustada. Selle asemel läks jutt nii Roltsi kui emme külalise, lastearst ja antroposoof Anne Silbaumiga religioossetele teemadele ja Piibli muutmisele läbi aegade. Mind huvitas eriti algsetes tekstides mainitud Lilith, kes oli esimene naine, Aadami algne abikaasa. Lilith pagendati, kuna ta hakkas vastu Jumalale (mis põhjusel, ei tea veel täpselt) ja hiljem on hakatud teda seostama kurjade jõududega. Temast hakati rääkima kui deemonist ja võrgutajast, kes sünnitas omakorda maailma palju jubedaid olendeid, nende hulgas incubus`i (deemon, kes võtab mehe kuju) ja succubus`i (deemon, kes võtab naise kuju).

Sellega tegelesin mõnda aega, samuti tellisin ära lennupileti tagasi Eestisse. Mingi soodukas oli ja sain selle vaid 382 NOK`iga. Suurepärane, kuigi emme kurvastas, et ma nii vara ära lähen ja Roltsile vist kah ei sobinud. Nii et natukene metsa läks see värk. Oleks pidanud hilisemaks võtma.

Nüüd hakkan otsi kokku tõmbama, sest ema tahtis Lillehammerisse sööma minna. Meil on tekkinud üks lemmikkoht, kohvik, mis asub ühes vanas veskihoones. Sisustus on minimalistlik, kuid rõõmus ja õhkkond on hästi hubane, istumiseks on pehmed sohvad ja kaminas põleb alati tuli. Ja söögid viivad keele alla. Eriti kanasalat. Mm.. !!

Peale seda lähen Emina poole ühikasse. Pidime mingile peole minema ja jään tema poole ööseks. Eks näis, kas minust homseks midagi järgi kah on jäänud. Olen kuulnud, et Norra peod pidid olema karmimat sorti. Pole aastavahetusest saati tilkagi alkoholi joonud, eks näis, kas suudan nüüd kiusatusele vastu panna..

Teel linna sõitsime Lillehammeri suusahüppemäest mööda ja vaatasime mõnda aega, kuidas prohvid hüppavad, õigemini lendavad. Väga lahe oli.

Kohvikus võttis meid avasüli vastu kohviku hing, ettekandja ja baarmen, kellega me viimati paremini tuttavaks saime. Istusime lauda ja kõrvallaua mehed alustasid meiega vestlust. Tuli välja, et nad on Bosniast ja me leidsime ruttu ühise keele. Nii tore on, kui oled mingis välikohas ja kõik saavad kõigiga hästi läbi. Elav vestlus ja soe õhkkond. Nagu suur pere.

Emina poole jõudsin kl.18, aga kuna ta oli veidi haiglane, otsustasime mitte välja minna. Siiski käisime poes ja ostsime hommikuks süüa. Tee oli libe ja palju nalja sai. Tagasitulles läksime kööki teed jooma (köök mitme peale) ja seal sain tuttavaks teiste tudengitega, kes ühikas elavad. Tore seltskond. Inimesed on nii erinevad, päritolult, kultuurilt ja vaadetelt, kuid ometi saavad suurepäraselt läbi. Lõbus ja huvitav oli ning istusime seal päris ööseni. Mängisime kaarte ja palju nalja sai valedetektoriga. Paljud jõid alkohoolseid jooke, kuid mina hoidsin end tagasi ja jätkan oma karskuseperioodi. Kohalikud muusikahuvilised mängisid kitarri ja jembet ning kisa ja naer kostis vist küll mitme kilomeetri taha. Ime, et keegi kaebama ei tulnud. Ju nad on sellise mölluga harjunud.