Ärkisin hommikul vara selle peale, et kogu keha valutas ja ma ei saanud hingata. Avasin silmad kuid panin nad kohe kinni tagasi, sest tuba oli otsustanud karusselli mängida. Jube. Väga imelik ja ebameeldiv tunne.
Vahel on tegelikult täitsa hea, et arst on kohe käepärast ja nii ka see kord. Ema uuris kurku, katsus pead, vaatas silma ja asus tegutsema. Söötis sisse mingit tumedat kurjakuulutavat vedelikku (osutus laukapuu eliksiiriks), tegi raviteed ning arnika massaazi. Aitas ja palju parem hakkas.
Aga pikk ja väsitav päev on seljataga ja kõik läheb jälle vana teed. Peavalu, uimasus ja kogu ülejäänud hädade jada.
Aga hommikupoole nautisin päikest ja värskelt pestud juuste siidist sära päikesepaistel, panin rahulikult riidesse ja kuidagi kahtlaselt hea oli olla. Esimest korda elus olin rahul oma peegelpildiga. Aga see on kahjuks mööduv nähtus. Aga siiski on siiaaani mingi imelik rahulolu ja kindluse tunne. Kõik on selgem ja tundub lihtsam. Elu ja armastus. Aga kahtlustan, et ka see tunne möödub (loodan, et mitte, sest nii hea on).
Peale hommikust uimerdamist sõitsime emaga linna sünnipäevalistele kingitusi ostma (pidime se tegema, aga ei viitsinud, eile oli jube väsimus).
Õnneks jäi mulle kodus ehetekarbist kõrvarõngaid otsides näppu kee, mille sain Henningult. Otsustasin, et annan selle ära ja nii oli üks kink lahendatud. (Kett oli ilus, aga ma ei taha midagi, mis tuletaks mulle teda meelde. Oleks me teed kuidagi teisiti lahku läinud, siis ehk, aga..) Pakkisin selle sädeleva vidina karpi ja ütlesin nägemist minevikule. Neiukene saab homme ilusa kingi ja kõik on õnnelikud. Väikesele printsessile ostsime joonistusasju ja muinasjuturaamatu.
Täna olimegi kutsutud Oslosse 3 aastase Mathilde sünnipäevale kus oli muidugi kohal kogu suguvõsa. Ilus sünnipäevapidu oli, printsessile kohane. Tore oli tegelikult näha oma kasuõde (Mathilde ema) ja venda üle pika aja. Vastuvõtt oli südamlik, miskipärast meeldin ma täiskasvanutele, isegi neile, kellel on mu emaga kana kitkuda (loe: tahavad võtta emalt viimast, mis kasuisast veel meile jäi, raipesööjad ja kõrilõikajad). Muidugi läks jututeema nagu muuseas maamajadele ja pärandusele kohe kui lauda istusime. Õnneks ei läinud asi inetuks (võibolla hoidis suurema skandaali ära õigel ajal baleriiniostüümis tuppa sisse sadanud sünnipäevalaps, kes röövis ära minu ema).
Igatahes kauaks me sinna ei jäänud. Lasime peale koogisöömist jalga, käisime kusagil gettos sushibaaris ja kavatsesime osta viimase raha eest makisid aga kuna ma mõjun täna inimestele, eriti pilusilmsetele (ei tea, kas asi on mu rohelistes silmades, blondides juustes või on lihtsalt mingi magnettorm). Igatahes noormehed naeratasid, kummardasid ning keeldusid raha vastu võtmast. Vedas.
Otsisime üle emme psühhoanalüütikust sõbranna (Ljubica ehk Ljube) tillukese korteri kahtlases (kuid väga põnevas ja keeva eluga) rajoonis. Tegime teed imehea vaarikameega, võtsime sisse kohad tema ülimugaval hiiglaslikul sohval ja hävitasime ülehelikiirusel filmi vaadates hunniku sushit. Kõik oleks täiuslik kui poleks seda kohutavat peavalu ja kui ma ei muretseks sõbrannalt laenatud lumelaua pärast, mis asub meie punases autos, lukustamata uste taga Oslo kõige kriminaalsemas piirkonnas. Vast ei juhtu midagi. Ma enam ei jaksa mõelda, lähen magama ja homme uurin asja.
Vallaliste naiste elu on vist metsik, vaatasin just lakke ja lambi küljest vaatasid mulle otsa punased pitspüksikud ;D
Vahel on tegelikult täitsa hea, et arst on kohe käepärast ja nii ka see kord. Ema uuris kurku, katsus pead, vaatas silma ja asus tegutsema. Söötis sisse mingit tumedat kurjakuulutavat vedelikku (osutus laukapuu eliksiiriks), tegi raviteed ning arnika massaazi. Aitas ja palju parem hakkas.
Aga pikk ja väsitav päev on seljataga ja kõik läheb jälle vana teed. Peavalu, uimasus ja kogu ülejäänud hädade jada.
Aga hommikupoole nautisin päikest ja värskelt pestud juuste siidist sära päikesepaistel, panin rahulikult riidesse ja kuidagi kahtlaselt hea oli olla. Esimest korda elus olin rahul oma peegelpildiga. Aga see on kahjuks mööduv nähtus. Aga siiski on siiaaani mingi imelik rahulolu ja kindluse tunne. Kõik on selgem ja tundub lihtsam. Elu ja armastus. Aga kahtlustan, et ka see tunne möödub (loodan, et mitte, sest nii hea on).
Peale hommikust uimerdamist sõitsime emaga linna sünnipäevalistele kingitusi ostma (pidime se tegema, aga ei viitsinud, eile oli jube väsimus).
Õnneks jäi mulle kodus ehetekarbist kõrvarõngaid otsides näppu kee, mille sain Henningult. Otsustasin, et annan selle ära ja nii oli üks kink lahendatud. (Kett oli ilus, aga ma ei taha midagi, mis tuletaks mulle teda meelde. Oleks me teed kuidagi teisiti lahku läinud, siis ehk, aga..) Pakkisin selle sädeleva vidina karpi ja ütlesin nägemist minevikule. Neiukene saab homme ilusa kingi ja kõik on õnnelikud. Väikesele printsessile ostsime joonistusasju ja muinasjuturaamatu.
Täna olimegi kutsutud Oslosse 3 aastase Mathilde sünnipäevale kus oli muidugi kohal kogu suguvõsa. Ilus sünnipäevapidu oli, printsessile kohane. Tore oli tegelikult näha oma kasuõde (Mathilde ema) ja venda üle pika aja. Vastuvõtt oli südamlik, miskipärast meeldin ma täiskasvanutele, isegi neile, kellel on mu emaga kana kitkuda (loe: tahavad võtta emalt viimast, mis kasuisast veel meile jäi, raipesööjad ja kõrilõikajad). Muidugi läks jututeema nagu muuseas maamajadele ja pärandusele kohe kui lauda istusime. Õnneks ei läinud asi inetuks (võibolla hoidis suurema skandaali ära õigel ajal baleriiniostüümis tuppa sisse sadanud sünnipäevalaps, kes röövis ära minu ema).
Igatahes kauaks me sinna ei jäänud. Lasime peale koogisöömist jalga, käisime kusagil gettos sushibaaris ja kavatsesime osta viimase raha eest makisid aga kuna ma mõjun täna inimestele, eriti pilusilmsetele (ei tea, kas asi on mu rohelistes silmades, blondides juustes või on lihtsalt mingi magnettorm). Igatahes noormehed naeratasid, kummardasid ning keeldusid raha vastu võtmast. Vedas.
Otsisime üle emme psühhoanalüütikust sõbranna (Ljubica ehk Ljube) tillukese korteri kahtlases (kuid väga põnevas ja keeva eluga) rajoonis. Tegime teed imehea vaarikameega, võtsime sisse kohad tema ülimugaval hiiglaslikul sohval ja hävitasime ülehelikiirusel filmi vaadates hunniku sushit. Kõik oleks täiuslik kui poleks seda kohutavat peavalu ja kui ma ei muretseks sõbrannalt laenatud lumelaua pärast, mis asub meie punases autos, lukustamata uste taga Oslo kõige kriminaalsemas piirkonnas. Vast ei juhtu midagi. Ma enam ei jaksa mõelda, lähen magama ja homme uurin asja.
Vallaliste naiste elu on vist metsik, vaatasin just lakke ja lambi küljest vaatasid mulle otsa punased pitspüksikud ;D
No comments:
Post a Comment