Hommik algas idülliliselt. Ärkasin shokolaadilõhna peale, aga tuli välja, et tegu oli hoopis kohviga, mida mu ema sohval raamatut lugedes jõi. Ajasin ennast üles ja kobasin poolunes teed läpakani.
Minu suureks üllatuseks oli Rolts netis, see võttis pildi kohe selgeks. Eriti selgeks läks muidugi siis kui ta ütles, et sa mingi nolgi käest eile molli. Siis tegelikult keeras pilt jälle ära, selline naljakas tunne tuli. Käed läksid raskeks ja silmade ees hakkasid sädemed tantsima. Vihast. Mulle ei meeldi inimesed, kes oma tundeid ja tegusid üldse kontrollida ei suuda. Rusikakangelased. Ja ma vihkan selliseid, eriti kui oma rusikaid demonstreeritakse minu kallite peal.
Kuigi.. vahel on natukene peksmist lubatud, nagu näiteks täna. Täielik idüll oli. Päike, vastvalminud kohv, värskelt pressitud apelsinimahl ja ahjusoojad kuklid, mida nautisime avaral sohval lesides ja natukene filmi vaadates (Breakfast at Tiffany`s), aga selle katkestas kile autoalarm. Meie auto. Vaatasin aknast välja ja nägin just kuidas Falcki teisaldusauto sellega ümber nurga kadus. Emps kargas püsti ja jooksis välja, sest mina olin veel aluspesus, temal aga oli juba hommikumantel seljas. Tükk aega oli ära ja ma hakkasin juba muretsema, aga siis tuli tagasi ja ütles, et talle anti valik: kas maksta 600 NOK`i kohe või 2000 NOK`i hiljem. Väga jube. Tuli välja, et maja ette hoovile ei või parkida miskipärast ja mingi vanamees oli aknast näinud meie autot ja teisaldusmasina kutsunud. Vastik vanamees, et ta põrgus põleks. Närakas. Tollele oleks küll peksa andnud ja poleks silma kah pilgutanud.
Nüüd peame siit korterist lahkuma, ees ootab järjekordne sünnipäev. Me oleme juba hilinenud.. Täpselt 13 minutit. Üldse ei tahaks lahkuda, siin on nii mõnus.
Sünnipäevale jõudsime peale tund aega Oslo lõpututel tänavatel tiirutamist. Milline linn. Tõeline suurlinn. Andrea (sünnipäevalaps) elab perega natukene Oslost väljas, looduskaunis kohas. Kui päris aus olla, oli pidu väga tore. Ma pole ammu nii toredal sünnipäeval käinud. Seltskond oli peaaegu sama mis eilegi, aga lisandunud oli Andrea onu pere. Onu on kuulus kunstnik. Kodu oli kohutavalt hubane, minimalistlik, kuid maitsekas ja sooja õhkkonnaga. Huvitavad jututeemad olid (kunst, erinevad kultuurid ja huvitavad reisijuhtumid) ja peale kodutehtud pizza (õhukese põhjaga hõrgutised) söömist, mängisime bingot auhindade peale ja sõime kooke (teised sõid, mina olin liiga palju pizzat õginud ja kook ei mahtunud enam sisse). Bingo oli jube lahe ja auhinnad olid korralikud. Võitsin Norra akvivitt`i pudeli (viinaline), vannikomplekti dushigeeli, kreemide ja muuga, mingi eksklusiivkohvi, huuleläike ja multikakangelastega plaastrid. Rõõmustasin nagu väike laps ja mängisin õhinal.
Ajasin pikalt juttu Andrea onuga ja otsustasin, et proovin suvest Kunstikooli sisse saada. Teoloogia jääb siis tõenäoliselt sinnapaika, kuigi mingitel loengutel tahan kindlasti ka tulevatel aastatel käia. Ja keeli tahaks rohkem õppida.
Kui väljas juba pimedaks läks ja kõik teised külalised olid ära läinud, suutsime ka endale vabaduse välja võidelda ja lahkusime peale südamlikku hüvastijättu.
Algas seiklus leia-üles-sõbranna-ühikas-kusagil-Oslos-ja-tagasta-talle-ta-lumelaud.
See oli kohutav. Ekslesime Oslo tänavatel ja vaatamata sõbranna katsetele telefoniteel seletada, kuhu me sõitma peame jooksid kõik katsed teed leidad liiva. Peale vihast karjumist ja ähvardusi (minu ema, kes tahtis mind mingil tundmatul tänaval koos lumelauaga maha panna ja ise koju sõita), suutsin teda siiski veenda edasi sõitma. Lõpuks (tänu sõbranna edukale juhtimistööle) jõudsime ka kohale. Vaatasime üle Tale (sõbranna) ühika (6 korruseline ringikujuline betoonist maja, mille iga korrus on värvitud erinevat värvi) ja uue poisi (Morten, mingi muusik), ajasime natukene juttu, leppisime kokku, et tulen talle neljapäeval külla ja läksime iga roju oma koju.
Tagasisõit Gjøvikisse oli tore, arutasime kõike ja kuulasime muusikat. Mõtlesin Randole (sõbrale), kes pani eelmise aasta viimasel päeval autoga matsu ja lebab hetkel Maarjamõisas intensiivosakonnas torude all. Nii loodan, et ta saab terveks. Nägin langevat tähte ja jõudsin isegi soovida. Kojujõudes andsin suhtealast nõu oma bosnialasest sõbrannale (Eminale) ja ajasin natukene juttu Roltsiga. Väga armas oli. Ta teeb mul tuju alati nii heaks.
Minu suureks üllatuseks oli Rolts netis, see võttis pildi kohe selgeks. Eriti selgeks läks muidugi siis kui ta ütles, et sa mingi nolgi käest eile molli. Siis tegelikult keeras pilt jälle ära, selline naljakas tunne tuli. Käed läksid raskeks ja silmade ees hakkasid sädemed tantsima. Vihast. Mulle ei meeldi inimesed, kes oma tundeid ja tegusid üldse kontrollida ei suuda. Rusikakangelased. Ja ma vihkan selliseid, eriti kui oma rusikaid demonstreeritakse minu kallite peal.
Kuigi.. vahel on natukene peksmist lubatud, nagu näiteks täna. Täielik idüll oli. Päike, vastvalminud kohv, värskelt pressitud apelsinimahl ja ahjusoojad kuklid, mida nautisime avaral sohval lesides ja natukene filmi vaadates (Breakfast at Tiffany`s), aga selle katkestas kile autoalarm. Meie auto. Vaatasin aknast välja ja nägin just kuidas Falcki teisaldusauto sellega ümber nurga kadus. Emps kargas püsti ja jooksis välja, sest mina olin veel aluspesus, temal aga oli juba hommikumantel seljas. Tükk aega oli ära ja ma hakkasin juba muretsema, aga siis tuli tagasi ja ütles, et talle anti valik: kas maksta 600 NOK`i kohe või 2000 NOK`i hiljem. Väga jube. Tuli välja, et maja ette hoovile ei või parkida miskipärast ja mingi vanamees oli aknast näinud meie autot ja teisaldusmasina kutsunud. Vastik vanamees, et ta põrgus põleks. Närakas. Tollele oleks küll peksa andnud ja poleks silma kah pilgutanud.
Nüüd peame siit korterist lahkuma, ees ootab järjekordne sünnipäev. Me oleme juba hilinenud.. Täpselt 13 minutit. Üldse ei tahaks lahkuda, siin on nii mõnus.
Sünnipäevale jõudsime peale tund aega Oslo lõpututel tänavatel tiirutamist. Milline linn. Tõeline suurlinn. Andrea (sünnipäevalaps) elab perega natukene Oslost väljas, looduskaunis kohas. Kui päris aus olla, oli pidu väga tore. Ma pole ammu nii toredal sünnipäeval käinud. Seltskond oli peaaegu sama mis eilegi, aga lisandunud oli Andrea onu pere. Onu on kuulus kunstnik. Kodu oli kohutavalt hubane, minimalistlik, kuid maitsekas ja sooja õhkkonnaga. Huvitavad jututeemad olid (kunst, erinevad kultuurid ja huvitavad reisijuhtumid) ja peale kodutehtud pizza (õhukese põhjaga hõrgutised) söömist, mängisime bingot auhindade peale ja sõime kooke (teised sõid, mina olin liiga palju pizzat õginud ja kook ei mahtunud enam sisse). Bingo oli jube lahe ja auhinnad olid korralikud. Võitsin Norra akvivitt`i pudeli (viinaline), vannikomplekti dushigeeli, kreemide ja muuga, mingi eksklusiivkohvi, huuleläike ja multikakangelastega plaastrid. Rõõmustasin nagu väike laps ja mängisin õhinal.
Ajasin pikalt juttu Andrea onuga ja otsustasin, et proovin suvest Kunstikooli sisse saada. Teoloogia jääb siis tõenäoliselt sinnapaika, kuigi mingitel loengutel tahan kindlasti ka tulevatel aastatel käia. Ja keeli tahaks rohkem õppida.
Kui väljas juba pimedaks läks ja kõik teised külalised olid ära läinud, suutsime ka endale vabaduse välja võidelda ja lahkusime peale südamlikku hüvastijättu.
Algas seiklus leia-üles-sõbranna-ühikas-kusagil-Oslos-ja-tagasta-talle-ta-lumelaud.
See oli kohutav. Ekslesime Oslo tänavatel ja vaatamata sõbranna katsetele telefoniteel seletada, kuhu me sõitma peame jooksid kõik katsed teed leidad liiva. Peale vihast karjumist ja ähvardusi (minu ema, kes tahtis mind mingil tundmatul tänaval koos lumelauaga maha panna ja ise koju sõita), suutsin teda siiski veenda edasi sõitma. Lõpuks (tänu sõbranna edukale juhtimistööle) jõudsime ka kohale. Vaatasime üle Tale (sõbranna) ühika (6 korruseline ringikujuline betoonist maja, mille iga korrus on värvitud erinevat värvi) ja uue poisi (Morten, mingi muusik), ajasime natukene juttu, leppisime kokku, et tulen talle neljapäeval külla ja läksime iga roju oma koju.
Tagasisõit Gjøvikisse oli tore, arutasime kõike ja kuulasime muusikat. Mõtlesin Randole (sõbrale), kes pani eelmise aasta viimasel päeval autoga matsu ja lebab hetkel Maarjamõisas intensiivosakonnas torude all. Nii loodan, et ta saab terveks. Nägin langevat tähte ja jõudsin isegi soovida. Kojujõudes andsin suhtealast nõu oma bosnialasest sõbrannale (Eminale) ja ajasin natukene juttu Roltsiga. Väga armas oli. Ta teeb mul tuju alati nii heaks.
No comments:
Post a Comment