Teisipäev

Täna jäin üksinda koju, et oma essee uuesti valmis kirjutada ja lõpuks ometi ära saata (olgugi, et tegelikult on niikuinii liiga hilja). Selleks võtsin hoogu terve hommikupooliku, aga miskipärast ei suutnud keskenduda, mingi imelik rahutus on, nagu midagi oleks valesti, aga ei saa aru mis. Muidugi tegi süvenemise keeruliseks Nanuki köhimine ning kassi spurdid toast tuppa, üle aknalaudade, lillede, laudade ja muu mööbli, mida saatis kolin ja klirin. Ja külm hakkas kah. Täna pidi Vitali kunagi tulema arvutit parandama, aga kuna ta ärkab tavaliselt siis kui mina juba magamaminemisele mõtlema hakkan, siis arvasin, et saan enne ilusti kõik oma asjad tehtud. Ja läksin dushi alla, et natukene sooja kontidesse saada. Aga just siis kui ma dushi all olin, helises uksekell ja ukse taga seisis must kogu, Vitali kogu omas hiilguses. Nii palju siisb soojenemisest. Nii palju siis esseest.

Tema asus parandama minu äraneetud arvutit ning mina vaatasin huviga pealt, kuidas ta kõik tükkideks lammutas ja asendas mingite uute (ja palju väiksemate) jubinatega. Kuna asi läks väga aeglaselt, jõudsime vahepeal rääkida maast ja ilmast, suhetest, usust, elust, punkaritest, politseist ja kirjandusest. Kirusime norrakate seadusekuulekust, kitsarinnalisust ja teadmatust maailma asjadest ning võrdlesime lapspõlvemälestusi. Kuid kui programm (Ubuntu) oli lõpuks peale pandud, keeldus masin netti omaks võtmast ja nii see asi jäigi. Netilootused haihtusid. Aga Vitali lubas homme asjad korda ajada ja mulle mingit vajalikku kirjandust tuua (satanismist). Ma imestan, et ta üldse enam viitsib, ma oleks ammu arvuti aknast välja visanud või haamriga puruks tagunud. Siiski märkasin, et ka tema kannatus hakkab ilmutama väsimise märke. Peale mitut tundi posimist ja ähvardamist oli Vitali sunnitud lahkuma (ta tüdruk kamandas ta koju) .

Hakkasin siis jälle esseele mõtlema, aga siis astus sisse ema (kauaoodatud toidukottidega) ja
mõtted kadusid jäljetult. Esseega jäi nagu ta jäi (sai homsele lükatud, kuigi oleks pidanud järgima Vitali nõuannet ja lükkama kohe ülehomsele, siis oleks ühe päeva rahulikult saanud olla), aga vähemalt oli mul huvitav päev ja ei pidanud üksi olema. Üksiolemine ei ole minu olekus eriti soovitatav, sest siis vajun melanhooliasse ja upun igatsusse.

Ema hakkas köögis süüa tegema, mina vaatasin Dansefeber`it (nagu Kaks takti ette, ainult tantsijatele) ja katsusin sooja teega vaigistada näpistavat tühjakõhu tunnet. Mingi aja pärast sai ka söök lõpuks valmis (kanafilee tika masalaga) ja idüll jätkus, kui telekast tuli saade heavy metal`ist. Kunagi öösel kobisin magama, aga uni ei tulnud seekord nii hõlpsasti kui muidu.