Üleeile, kui ma Roli poole tulin, tegeles ta parajasti seinale pildi maalimisega (motiiv Alice Imedemaalt tekstiga Remember what the dormouse said, feed your head, feed your head) . Jube lahe, kui inimene on loov ja talle on antud ka võimalus seda oma meele järgi rakendada. Pilt oli kah lahe, aga siis tekkis küsimus, kas Jefferson Airplane`i White Rabbit laulus on sõnad Remember what the dormouse said või remember what the doorknob said.. Sellele küsimusele ei leidnudki vastust, kuigi asi lahenes remember what the dormouse said kasuks.
Õhtul läksime välja ja teed läksid ruttu lahku, mina läksin oma sõbrannadega Zavoodi, seal istusime mõnda aega samas lauas ja siis viis tee mind sõbrannadega Suudlevatesse Tudengitesse. Seal olime elavdatud meeleolus, ajasime veidi juttu ja sõime midagi nipet-näpet. Peale seda liikusime mina, Vero ja Kaur edasi, botaanikaaia väravate juures oli pikem peatus, et tuvikesed saaksid kudrutada ja peale paari tundi vihmas ligunemist läksime Siimuga edasi Zavoodi, kus oli selleks ajaks hullem möll. Siis sain Roli kah kätte (trashed and intoxicated) ja enam minema ei lasknud, hehe. Kuna varbad olid eelnevast pikast seismisest külmad ja läbi vettinud, hakkasime ka kodupoole liikuma. St. Roli poole (Vero tuli kah sinna, sest tal polnud kusagile mujale minna). Karmauhti voodisse ja magama.
Sellele järgnev päev möödus minule uimaselt ja nutuselt. Jalg valutas jätkuvalt tohutult teisipäevasest taekwondo trennist, pea käis ringi, pea valutas ja mingi enesehaletsus-viha-põgenemistahte-soov tekkis. See on jube, kui selline tuju kusagilt välja hiilib ja enam lahti ei lase. Aga minu päästjaks sai Karumsi vanilje kohuke šokolaadi glasuuriga. Küll oleks tore, kui see aitaks kõiki, kellel midagi mureks (peas valmib muinasjutt õnnetute inimeste pääsemisest täna Karumsi kohukesele..hästi ilusa lõpuga muidugi).
Aga seda halva tuju kadumist ei saanud ma kaua kellegile demonstreerida, sest Rol läks ära sünnipäevale kusagile Luuakanti. Ei tahtnud teda ära lasta, aga imelik oleks takistada kah. Eriti kuna olin ise liiga voodis-lebotamise-ja-filmi-vaatamise meeleolus ja Rolil oli selleks liiga palju energiat üle. Niisiis, tema läks ja mina jäin üksinda. Vahepeal tuli kohutav tahtmine talle järgi sõita (eriti peale vestlust, kus mulle teatati, et mehi ei tohi kusagile üksinda kasta, ja Roltsi veel eriti.. mida see ka tähendama pidi), aga pigistasin hambad kokku ja hakkasin koristama, et energiale veidi teine tee anda kui mõtlemine mis, kuidas ja miks.
Aa. See dormouse on midagi sellist:
No comments:
Post a Comment