Kevadine melanhoolia

Tähelepanu! Tegu on ülimalt enesehaletseva ja pessimistliku tekstiga. Kaebuste või kõrvaltoimete ilmnemisel konsulteeriga oma arsti või apteekriga.


Täna ärkasin seiklusunenäost, kus olime sõprade ja perega tohutusuures laeval, mis kandis miljoneid inimesi millegi tundmatu poole. Seal olid linnad, tänavad ja põllud ja aasad, täpselt nagu maismaal. Ja isegi politsei oli, mille eest me Eminaga mingis vanas autopannis põgenesime.

Uni oli hea, aga päev hakkas venima sellest hetkest, kui silmad lahti tegin. Alguses, kui päike aknast sisse paistis ja linnud laulsid, oli päris hea olla, aga kohe kui päike kattus halli pilvemassiga, jäid ka linnud vait ja sarnaselt ilmale keeras ka minu tuju pilviseks. Ja seda süvendas veelgi Tõnise ja Pamela suhtedraama, kus teineteisest ei saada aru ja kumbki pole õnnelik. See viis mõtted mu enda suhtele, aga sellest leian ikka veel mingit omapärast rahuldust ja rõõmu, niiet vähemalt sellele ei pea hetkel mõtlema ning vaagima poolt ja vastu. Huuh.

Siiski, midagi on väga viltu ja seda näitab ka pidev vastik väike palavik, mis teeb tujukaks ja loiuks. Praegu oleks pidanud loengus olema, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast püsti ajada ja liikuma panna. Jube. Mis minust küll niiviisi saab. Tahaks lihtsalt üksinda kusagil kuuse all vaikselt kägaras olla. Kodus rahu ei saa, varsti on jälle Aia tagasi ja toatemperatuur langeb paari pügala võrra. Peaks enne seda jalga laskma. Käiks viiks valge jope keemilisse puhastusse ja siis longiks loengusse. Oeh. Tahaks midagi helget ja head. Tahaks puhast rikkumata rõõmu, selgust ja jaksu oma asjadega hakkama saada.

Kevadväsimus?

Mingi aeg siis ikkagi lohistasin ennast kooli, üldise usundiloo leongusse, kus meile räägiti Piibli tõlkimisega seonduvatest raskustest. Nt. tõlgiti heebrea keelest sõna alma e. noor naine kreeka keele sõnaga parthemos, mis tähendab neitsit. Sellest tõlkeveast hakkas levima arusaam, et Maarja oli neitsi, mis hilisematel aegadel on põhjustanud tõsiseid vaidlusi. Tegelikult oli Piibli heebrea keelses väljaandes aga selgelt öeldud, et Maarja oli lihtsalt noor naine. Ja kõik noored naised pole neitsid.. nagu ka kõik neitsid pole noored naised.. ;D

Tänapäeval Piiblit teistess keeltesse tõlkides on ilmnenud peale näpuvigade ja ebatäpsuse ka täpsete vastete probleem. Nt. Piibli tõlkimisel eskimote keelde, oli probleeme Meie isa palve tõlkimisega, sest eskimod pole kursis selliste mõistetega nagu leib või tall. Leiba neil ei tehta ning lambaid sellistes lumistes tingimustes pidada ei saa. Nii tõlgitigi Meie isa palve eskimo keelde: "..ja anna meile meie igapäevane kala.." ja Agnus Dei ehk Jumala tall tõlgiti: jumala hüljes.. :D



Seda idülli segas pidevalt närviliselt vilkuv mobiil, mis andis märku, et Pamela tahab mind kätte saada. Saatsin küsiva sõnumi, mille peale ta vastas, et tuleb mulle kooli vastu, et siis saab rääkida ja nii. Appi. Miks pean mina alati olema see, kes suhetedraamas kahe inimese vahele satub?! ;S

Käisime optika poest läbi (kus tuli välja, et mul on silmapõletik ja ma ei tohi 10 päeva läätsi kanda.. kuna mul prille ei ole, siis mängin mutionu see aeg. jee.) ja läksime Mokasse, kõik püüded Tõnist kätte saada luhtusid. Annaks talle korraliku keretäie praegu. Mingi aeg jõudis Mokasse ka Marju, jõime teed ja ajasime juttu (Pamela rääkis elavalt oma hobusest, kes oli ära surnud ja kes oli matmise hõlbustamiseks tükkideks lõigatud. Korjus aga polnud piisavalt sügavale maetud saanud, sest koerad kaevasid selle välja ja jooksid mööda õue ringi hobuse jäsemed suus). Pärast tatsasime Marjuga rahulikult Tiiki Magnusele ja Kristile külla, Pamela läks nukralt koju.

Tiigis sai nalja palju. Rääkisime igaüks muljeid ja imetlesime Magnuse sinist silma. Seal on alati nii hea olla. Mõnus õhkkond ja tainukad, hoolitsevad ja armsad inimesed, kellel on alati head nõu ja lohutust anda. Hea, et selline koht kah olemas on.

Seal aga hakkas Roltsi igatsus ennast juba tunda andma ja lõpuks õnnestus mul ta kätte saada. Saime Rocki klubi ees kokku, aga kuna ma olin riides nagu taluperenaine ja eriti midagi ei näinud kah, siis pidasin paremaks kodupoole minema hakata. Kuigi oleks ohverdanud kõik, et saada Roltsi kaisus magama jääda. Aga keegi ei protesteerinud, niiet nutt kurgus kobisin taksosse ja sõitsin annelinna kuma poole.

Selline päev. Nii pettunud kõigis ja kõiges (kuigi erandeid on.. nagu näiteks emme, Marju, Kristi, Magnus, Vero, Inga, Mannu ja vahel isegi Rolts, kuigi tema peale olen tihti solvunud, sest temalt ootan kõige rohkem, kuna ta on minu poiss.. niiet, anna andeks Rol, kui ma vahel su vastu ülekohtune olen). Miks inimestel pole enam taktitunnet ja miks ei panda tähele kui teisel on valus ja kurb?



Tahaks ära.. ;S