Helmehaldjas

Täna hommikul ärkasin enda köha peale üles, ajasin ennast püsti ja tegin kummeliteed. Võtsin teki kaasa ja kerisin ennast teleka ette kerra, sõin vanaema tehtud kaerahelbeputru ja vaatasin multikaid.

Mingi aeg helistas Rolts (ma ei suuda ikka ära imestada, kuidas on võimalik ikka nii rõõmustada, kui ta helistab) ja rääkis, et nad lähevad Sodiga Jõgevale lindistama. Kõlab lahedalt. Kunagi tahaks vaatama minna, kuidas see välja näeb.

Mina aga käisin vannis, jõin liitrite kaupa teed, kuulasin muusikat ja tegin ehteid natukene, siis avastasin netist helmepoe ja imetlesin neid jubinaid, mida seal pakutakse. Peale seda läksin magama, sest silmad tulitasid ja pea käis ringi, ärgates vaatasin vanu pilte ja meenutasin endisi aegu ja selline ongi olnud minu päev.

Emme helistas just. On hädas jälle, nii tüüpiline tema, ta satub alati igasugustesse sekeldustesse. Nimelt sõitis ta Lõuna-Norrasse autole järgi (millele pandi uus mootor), aga ta ei tea, kus elab remondimees, kelle käes ta auto on ja see tõbras ei vasta telefonile, olgugi, et eile sai kokkulepitud kunas ja kuidas. Niiet nüüd on siis minu kullakallis emakene kusagil 5 tunni kaugusel kodust, tundmatus linnas, ilma transpordivahendita ja hääbuva akuga telefoniga ega tea mida teha. Kergelt muretsema paneb. Tegelikult mitte kergelt. Ikka kohe päris muretsema paneb.