Kuna see on mu esimene blogi üleüldse, siis alustan rahulikult, oma päeva kirjeldamisega (olgugi, et täna ei juhtunud just midagi erilist..).
Jaanuari algusest veerevad minu päevad õhtusse Norramaa pinnal, mis on minu teine kodumaa ja koht kuhu põgenen, kui asjad keeruliseks lähevad. Seekord oli peamiseks põhjuseks siiski liiga pikk lahusoleks emast, oma sõpradest ja kuuldused suurepärastest lumetingimustest.
Lumetingimused on head. Lund on palju. Võibolla isegi liiga palju, sest täna juhtus juba teist korda nii, et meie pere väikene punane Toyota kaldus teelt kõrvale ja mina olin sunnitud ta hiigelhangedest välja kaevama. Aga lumelauaga sõitmiseks on tingimused enam kui head.
Seega veetsingi terve tänase päeva kodumäe Hafjelli arvukatel radadel ja päris märkimisväärse aja ka gondolites, mis viivad pikema sõidu huvilised välgukiirusel mäejalamilt tippu. Sõitsin sinna koos oma ema psühhoanalüütikust vallalise sõbrannaga, kelle suurimaks kireks on mehed ja slaalom. See naine on nii rikka sotsiaalse eluga, et imelikke ja naljakaid lugusid on tal varrukast võtta. Ja kõik elust enesest. Ühesõnaga igav ei hakanud mul hetkekski. Pealegi oli ilm võrratu, päikesetriibuline taevas ja kuldselt läikiv värskelt sadanud lumi. Liuglesime alla mööda valgeid nõlvu, tema suuskadel, mina lumelaual. Tõeline vabaduse tunne. Paradiis. Aga seda polnud kauaks antud. Varsti tulid pilved ja nendega koos lumetorm, mis piitsutas nägu ning täitis suud ja silmad valusa jäise pulbriga. Nähtavus muutus nähtamatuseks ja kohe peale seda jäi mu lumelaud kusagile hange kinni ning ma lendasin nagu kaltsunukk valele poole. Põlve tõmbasin liigesest välja ja niipalju siis lootusest, et ehk seekord jäävad vigastused tulemata.
Nüüd, peale poputamist ja pealepuhumist on siiski juba parem. Pealegi kuulsin täna jälle oma kõige kallima rohejuukselise häält (ei, ma ei ole psühhootiline, tegu oli telefonikõnega) ja nüüd on kõik valud nagu käega pühitud. Ja hullumaja mõjub tegelikult väga rahustavalt (olen oma ema tööjuures, sest meie koduni pole 21. sajand veel jõudnud, telefoni ega internetiühendust pole). Kahjuks hakkab minu aeg siin otsa saama (ema muutub närviliseks ja tahab koju vanni) ja seega lõpetan oma esimese (pikaleveninud) blogi.
Jaanuari algusest veerevad minu päevad õhtusse Norramaa pinnal, mis on minu teine kodumaa ja koht kuhu põgenen, kui asjad keeruliseks lähevad. Seekord oli peamiseks põhjuseks siiski liiga pikk lahusoleks emast, oma sõpradest ja kuuldused suurepärastest lumetingimustest.
Lumetingimused on head. Lund on palju. Võibolla isegi liiga palju, sest täna juhtus juba teist korda nii, et meie pere väikene punane Toyota kaldus teelt kõrvale ja mina olin sunnitud ta hiigelhangedest välja kaevama. Aga lumelauaga sõitmiseks on tingimused enam kui head.
Seega veetsingi terve tänase päeva kodumäe Hafjelli arvukatel radadel ja päris märkimisväärse aja ka gondolites, mis viivad pikema sõidu huvilised välgukiirusel mäejalamilt tippu. Sõitsin sinna koos oma ema psühhoanalüütikust vallalise sõbrannaga, kelle suurimaks kireks on mehed ja slaalom. See naine on nii rikka sotsiaalse eluga, et imelikke ja naljakaid lugusid on tal varrukast võtta. Ja kõik elust enesest. Ühesõnaga igav ei hakanud mul hetkekski. Pealegi oli ilm võrratu, päikesetriibuline taevas ja kuldselt läikiv värskelt sadanud lumi. Liuglesime alla mööda valgeid nõlvu, tema suuskadel, mina lumelaual. Tõeline vabaduse tunne. Paradiis. Aga seda polnud kauaks antud. Varsti tulid pilved ja nendega koos lumetorm, mis piitsutas nägu ning täitis suud ja silmad valusa jäise pulbriga. Nähtavus muutus nähtamatuseks ja kohe peale seda jäi mu lumelaud kusagile hange kinni ning ma lendasin nagu kaltsunukk valele poole. Põlve tõmbasin liigesest välja ja niipalju siis lootusest, et ehk seekord jäävad vigastused tulemata.
Nüüd, peale poputamist ja pealepuhumist on siiski juba parem. Pealegi kuulsin täna jälle oma kõige kallima rohejuukselise häält (ei, ma ei ole psühhootiline, tegu oli telefonikõnega) ja nüüd on kõik valud nagu käega pühitud. Ja hullumaja mõjub tegelikult väga rahustavalt (olen oma ema tööjuures, sest meie koduni pole 21. sajand veel jõudnud, telefoni ega internetiühendust pole). Kahjuks hakkab minu aeg siin otsa saama (ema muutub närviliseks ja tahab koju vanni) ja seega lõpetan oma esimese (pikaleveninud) blogi.
2 comments:
nii kurat kes see rohejuukseline on kes su rõõmsaks tegi...minu juuksed on sinised....aaaahhh petad siin mind jah
Hahaa, miks ma küll sind petma peaks, mu armas sini-roheliste juustega poiss ;D
Post a Comment