Shokolaadi Inga

Lesisin voodis ja vaatasin niisama netis ringi ja sattusin Inga kontole ja sealt vaatas mulle vastu shokolaadisilmne ja pruunijuukseline Inga, hehee. Pidin shoki saama, aga ta näeb nii kena välja. Mmm..!! Way to go girl!!

Muidu on siin hea, lesin voodis, mingi hea plaat mängib (et summutada naabri valesti-ja-kõvasti-kitarrisoolosid) ja Ljube teeb köögis hommikusööki, terve korter on täis shokolaadikohvi lõhna. Ja nüüd sain just teada, et tal on meie jaoks täis päevaplaan: kino (Blood Diamond) ja peale seda linna peolee.. Oeh. Ei tea, kuidas ma siis homme lennata jaksan. Igastahes jah.. täna õhtul tuleb kah hull maskeerimine ja smuugeldamine, sest vanusepiir siin on 21 aastat, et üldse kusagile sisse saada. Et siis femme-fatale-look jälle.

Oslo kogu omas hiilguses..!!

Jõudsin kl. 16 Oslosse. Astusin rongist välja pulbitsevasse elusse. Nii palju imelikke asju pole minuga kainest peast ammu juhtunud, ühesõnaga sellest tuleb pikk jutt, hehe.

Kõndisin rongijaamas ja kõik inimesed kadusid järsku nagu tina tuhka. Ainult üks mees tuli vastu.. selline korralik, kena, mingi 25ndates aastates noormees ülikonnas. Vaatas mulle otsa, naeratas, ma naeratasin vastu ja siis kui ta minust mööduma hakkas, sirutas käe välja ja võttis ümbert kinni hetkeks. Ja siis möödus. Ma olin täiesti sõnatu. Siis aga jõudsin tänavale rahvavoogudesse ja oli muid asju, millele mõelda.

Käisin natukene mööda tänavat, jäin mingit Hare Krishna värki vaatama ja siis jooksis mulle jälle mingi mees sülle. Mis neil küll viga on? Või mis mul järsku viga on, et nii neid külge tõmban? Imelik.


Kõndisin natukene poodides ringi, vaatasin asju ja sattusin ka kohalikku väga populaarsesse erootikapoodi. Seal oli nii palju imelikke asju ja naljakaid vidinaid, et pidin vägisi naeru tagasi hoidma. Tupevaakumid, peenisekujulised koogivormid, pulgakommid, kiiged, piitsad, dildod igas suuruses ja vormis. Ja nii naljakas oli vaadata, kuidas paarikesed seletasid oma probleeme ja müüja soovitas mänguasju, et ikka "minu arust on see kõige parem, mina oma meheda..". Vidinad ise olid imelikud, aga sealt pole lihtsalt võimalik tühjade kätega lahkuda. Selline pood siis.



Peale seda, kui kõik raha otsas oli, sattusin ketsipoodi, kus kõik oli alla hinnatud. 100 krooni ketsid, vooderdatud ja muidu. Kahjuks olid jälle kõik mingitele minijalgsetele, aga leidsin endale kah siiski mingid lõpuks. Sellised mustad, nahast ja ühed riidest kah.

To be continued.. hetkel lähen välja..

Hommikupäike ja alkoholiuim

Ärkasin Emina voodis, sellepeale, et keegi tagus uksele. Eilsed külalised tahtsid meie juurde juttu ajama ja hommikuviina jooma tulla, aga Emina saatis nad pikalt ja hakkas hoopis mind terroriseerima. Nimelt tuli välja, et oleme bussile hiljaks jäämas ja Eminal oli väga oluline tund, kuhu ta ilmtingimata minema pidi. Ta kutsus mind kaasa, et saaks koos veel natukene koolis süüa ja juttu ajada. Ma ajasin ennast kuidagi vaevaliselt kargule, pilt oli küll mitmekordne ja jalgealune kuidagi kahtlaselt pehme, aga hakkama sain. Hõisata pole aga vaja, sest kõige hullem oli veel ees. Me pidime jooksma, et bussile jõuda. Jooksma. Mina, kes ma ikka veel ei tajunud ära, kus lõppevad mu jalad ja kus algab kindel maapind, pidin jooksma alla mööda libedat mäenõlva. Võitlesin uimasuse, peavalu, südamepahasuse ja muude toredate tunnetega, kuid lõpuks me bussipeatusesse ka jõudsime, mul küll hing niidiga kaelas, aga siiski..

Ja siis tuli välja, et buss oli juba läinud! Ma oleks vihastanud, aga olin jooksmisest nii läbi, et ei jaksanud. Just mingi aeg lugesin, et peale joomist peab puhkama ja lihaseid mitte koormama, sest see lagundab neid ja koormab südant liiga. Aga sellele ma siis ei mõelnud. Kahetsesin, et ei olnud Emina poole magama jäänud. Võtsime takso ja sõitsime kooli.

Kool on imeline. Puidust hiiglaslik hoone klaaskatusega ja huvitavate kunstiteostega. Värvilised ja rõõmsad. Kohvik oli kah suur ja toiduvalik vägev. Kõike oli võimalik saada, shokolaadidest burritodeni. Taarusin seal ringi ja imetlesin erinevate toidupakendite kujundust ja mööduvate inimeste jalanõusid (ketsid igas variandis). Võisin jätta endast imeliku mulje, aga sellele ma siis kah ei mõelnud. Istusime lauda oma burritodega ja siis sadasid sinna selgest taevast ka Emina sõbrad, kellega ma eile tutvusin. Ja sellesse tundi, kuhu Emina ja teised tingimata minema pidid, nad ei läinudki. Aga ajasime juttu ja minul oli hea meel. Erik, kellega eile meeletult nalja sai, oli täna sama vaimukas. Ja mina muidugi naersin kõigi eest. Sest kõik tundus nii ilus ja nii naljakas. Kui natukene söönud olin, läks pilt jälle ühekordseks ja pea ei käinud kah enam ringi ja naermine hakkas väsitama mu lõualuid. Aga siis algas teine tund ja kõik kallistasid ja musitasid mind ja siis ma vaarusin parklasse, kuhu tuli emme mulle jägi oma panniga. Tegin kaine näo pähe, aga käisin hulluka trepil käna (kõgil teistel oli vähemalt lõbus) ja kogu vaev oli asjata.

Läksin otsejoones arvutituppa ja istusin seal kuni tööpäeva lõpuni (paar tunnikest) ja pihtisin eilseid sündmusi Mannule, Kaurile ja muidugi ka Roltsile. Ja lõbus oli.

Peale seda sõitsime emmega poodi, ostsime tablasid mulle ja muud head ning paremat. Gjøvikis ostsime kohalikust hiina restoranist imelist Chop Suey`t koju kaasa, sõime ja vaatasime telekat. Idüll. Ja siis ma vist vajusin ära, sest rohkem midagi ei mäleta.

Alice Imedemaal

Täna oli jälle see päev, mil pidin Lillehammerisse ema tööjuurde (hullukasse) sõitma, et oma esseed kirjutada. Tegelikult lootsin salaja, et saan natukene msn-is Roltsiga räägitud, aga kohale jõudes tuli välja, et ainuke arvuti, kust msn-i saab on hõivatud. Aargh. Ei saanud pahameelt välja kah näidata, sest pidin ju esseed kirjutama. See oleks pidanud olema prioriteet nr. 1. Aga ma nii igatsen ja oleks tahtnud ainult natukene temaga rääkida..

See selleks. Just siis kui olin koha sisse võtnud ja mõtte käima lükanud, helistas Jens ja tahtis juttu ajada. Tegelikult tahtis nüüd kokku saada, aga kuna ma enam Gjøvikisse ei lähe, siis jääb see vist ära. Ja ausalt öeldes ei ole mul sellest eriti kahju. Olen teda niigi nii palju näinud, tema peale kulutanud märkimisväärse osa oma elust, niiet..

Katsusin uuesti tööse süveneda, aga mõtte käimalükkamisest ei tulnud enam midagi välja. Peas on mõtterägagastik, mida paberile rakendada on võimatu. Eks näis, mis sellest saab. Sai siiski. Nüüd on see vähemalt kaelast ära. Nüüd kulub ära üks kõva kräu.

Ja seda ei pidanud kaua ootama. Aga sellest pikemalt mõni teine kord, kui mul on aega pikemalt kirjutada. Täiesti hullumeelne pidu, segane öö!! Olin nagu Alice in fucking Wonderland!! ;D

Sweet..?

Selline lugu, mis mind kummitab. Pühendusega kõigile neile, kellel pole armastusega vedanud.


Sweet was the crushing of my confidence
Sweet was building up your own
Sweet was trying not to hear me cry
Sweet all you did was trivialize

I might sound dedicated to pulling you to the ground
I must apologizw for being me

I would go with you if you`d only
I would still want you if you`d only
Baby, it`s better to be lonely
Than to be with you..

Teisipäev

Täna jäin üksinda koju, et oma essee uuesti valmis kirjutada ja lõpuks ometi ära saata (olgugi, et tegelikult on niikuinii liiga hilja). Selleks võtsin hoogu terve hommikupooliku, aga miskipärast ei suutnud keskenduda, mingi imelik rahutus on, nagu midagi oleks valesti, aga ei saa aru mis. Muidugi tegi süvenemise keeruliseks Nanuki köhimine ning kassi spurdid toast tuppa, üle aknalaudade, lillede, laudade ja muu mööbli, mida saatis kolin ja klirin. Ja külm hakkas kah. Täna pidi Vitali kunagi tulema arvutit parandama, aga kuna ta ärkab tavaliselt siis kui mina juba magamaminemisele mõtlema hakkan, siis arvasin, et saan enne ilusti kõik oma asjad tehtud. Ja läksin dushi alla, et natukene sooja kontidesse saada. Aga just siis kui ma dushi all olin, helises uksekell ja ukse taga seisis must kogu, Vitali kogu omas hiilguses. Nii palju siisb soojenemisest. Nii palju siis esseest.

Tema asus parandama minu äraneetud arvutit ning mina vaatasin huviga pealt, kuidas ta kõik tükkideks lammutas ja asendas mingite uute (ja palju väiksemate) jubinatega. Kuna asi läks väga aeglaselt, jõudsime vahepeal rääkida maast ja ilmast, suhetest, usust, elust, punkaritest, politseist ja kirjandusest. Kirusime norrakate seadusekuulekust, kitsarinnalisust ja teadmatust maailma asjadest ning võrdlesime lapspõlvemälestusi. Kuid kui programm (Ubuntu) oli lõpuks peale pandud, keeldus masin netti omaks võtmast ja nii see asi jäigi. Netilootused haihtusid. Aga Vitali lubas homme asjad korda ajada ja mulle mingit vajalikku kirjandust tuua (satanismist). Ma imestan, et ta üldse enam viitsib, ma oleks ammu arvuti aknast välja visanud või haamriga puruks tagunud. Siiski märkasin, et ka tema kannatus hakkab ilmutama väsimise märke. Peale mitut tundi posimist ja ähvardamist oli Vitali sunnitud lahkuma (ta tüdruk kamandas ta koju) .

Hakkasin siis jälle esseele mõtlema, aga siis astus sisse ema (kauaoodatud toidukottidega) ja
mõtted kadusid jäljetult. Esseega jäi nagu ta jäi (sai homsele lükatud, kuigi oleks pidanud järgima Vitali nõuannet ja lükkama kohe ülehomsele, siis oleks ühe päeva rahulikult saanud olla), aga vähemalt oli mul huvitav päev ja ei pidanud üksi olema. Üksiolemine ei ole minu olekus eriti soovitatav, sest siis vajun melanhooliasse ja upun igatsusse.

Ema hakkas köögis süüa tegema, mina vaatasin Dansefeber`it (nagu Kaks takti ette, ainult tantsijatele) ja katsusin sooja teega vaigistada näpistavat tühjakõhu tunnet. Mingi aja pärast sai ka söök lõpuks valmis (kanafilee tika masalaga) ja idüll jätkus, kui telekast tuli saade heavy metal`ist. Kunagi öösel kobisin magama, aga uni ei tulnud seekord nii hõlpsasti kui muidu.

Viimase nädala esimene päev..

Tänane päev algas uniselt, sest mind kupatati juba kl. 7.00 üles. Teki all oli hea soe, aga kui selle vastumeelselt pealt lükkasin ja riideid otsides toas ringi sibasin, hakkas nii külm. Tulid meelde polaaruurijad ja külmast tingitud amputatsioonid ja põgenesin leitud hilpudega vannituppa sooja. Jäsemed õnnestus päästa.

Kuna emmekene unustas oma autosse mootoriõli valada ja see otsustas otsad adnda, polnud meil enam autot ja olime sunnitud bussiga liiklema. Niisiis. Soojast vannitoast külma põhjamaa hommikusse ja vanad kujutluspildid külmakahjustustest leidsid tee tagasi minu meeltesse. Buss tuli siiski peale 15 minutit ootamist ja selle tunni jooksul, mis ta Lillehammerisse sõitis õnnestus mul (peaaegu) üles sulada. Imetlesin mustanahalise bussijuhi lahedaid patse ja hommikupäikese käes särvat sügavpruuni nahka ja kujutasin ette tema sooja kodumaad ning tasapisi hakkaski soojem. Lugesin vahelduseks ka oma raamatut ja olimegi kohal.

Hullukas hakkas emps kohe ringi jooksma (hullem kui patsiendid juba) ja mina varjusin arvutituppa, kus olen vahelduva eduga istunud siiamaani.

Vahepeal tuli mingi imelik tundepuhang, kust need küll tulevad nii ootamatult? Enesehaletsushood ja enesekaitsereaktsioonid. Õnneks suutsin endal kraest kinni hoida ja Roltsi kõige hullemast säästa (jah, pääsesid hullemas, kuigi võibolla sulle nii ei tundunud, hehee). Aga siis.. päiksekiir pilvisest taevast. Rolts seletas mulle asju ja rääkis natukene ja juhtus midagi enneolematut: tekkis täielik rahu ja õnne tunne. Selge pea ja selged sihid. Ja selline tunne, et olen täiesti valedele asjadele aega raisanud ja nii mõttetult koguaeg muretsenud. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Kusagilt on tulnud selline kookoni tunne, selline tunne, et pean olema hea ja viisakas, noogutama ja naeratama. Aga see läks juba nii kaugele, et ei seisnud enda eest, kui keegi mulle haiget tegi, võtsin seda iseenesest mõistetavalt. Et ega sellisega nagu mina polegi midagi peale hakata. Suhted ja öeldud kommentaarid võivad olla nii hävitavad ja jätta hinge nii suuri mõrasid, mis neid ignoreerides veelgi pragunevad ja haiget teevad (ei pea silmas sind, Rol). Kunagi ei tohi lasta oma tunnetel trampida, maksku mis maksab.

Miks peaks laskma ennast häirida halbadest elamustest, mis on kunagi minevikus olnud? Mis olnud, see olnud. Ja pole vaja rohkem pead vaevata ega karta, et see võiks korduda. Kui kordub, siis kordub ja sellega tuleb tegeleda siis. Marju on mulle seda juba pikemat aega rääkinud ja näe, pikapeale hakkab kohale jõudma.

Nüüd kasutan oma energiat ära ja kirjutan esseed, kuigi tegelikult on esitamistähtaeg juba möödas. Saadan ruttu ära ja kui on hilja, siis on hilja, pole parata ja eks teinekord olen targem.

Nii. Sain essee valmis kirjutatud, aga just siis kui saatma hakkasin, jooksis arvuti kokku. Mitte midagi ei andnud päästa, sest ma polnud oma üllitist seivinud. Hulluks võib minna nii. Lahkusin hullukast pika sammuga, aga poolel teel linna tuli meelde, et unustasin oma kampsuni radikale kuivama ja kuna ma ei tahtnud jääda süüdi suuremas tulekahjus, siis kõmpisin tagasi mäkke. Õnneks oli seal veel üks töötaja, kes mu autoga linna sõidutas. Auto oli lahe, igasuguste kaamerate ja värkidega (tahavaate kaamerad jne.) . Ma vaatasin suu ammuli ja kommenteerisin, et auto nagu Kit, millepeale tädikene naeris ja ütles, et norras on kõik sellised. Hmm.. igastahes mitte minu ema auto.

Sõitsin koju Gjøvikisse, pidin ära surema mägede ja kuristike vahel vingerdavas bussis ja kohale jõudes olin näost valge nagu kummitus. Süda pole ammu nii paha olnud.

Kondoomid (ajalugu)

1700ndatel aastatel läksid moodi preservatiivid, mida tehti linast, siidist ja loomasoolikatest. Neid kutsuti kondoomideks ja tegu oli luksuskaubaga, mida vaesed endale lubada ei saanud. Kuna need olid nii hinnalised, ei kasutatud ka rikkad neid ainult korra, vaid nii kaua kui vähegi võimalik (loe: kuni auk sisse tuli). Peale kasutamist pesti ära ja siis uuesti.

Kuna nende populaarsus kasvas, mõtles keegi Miss Jenny, et võiks selle pealt ka raha teenida ja pani püsti poe, kus müüdi, pesti ja müüdi edasi kasutatud kondoome. See osutus väga populaarseks. Inglismaal olid kondoomid korduvkasutuses kuni 1950ndateni.


Tänapäeval on kasutusel lateks kondoomid, mis on vastupidavamad ja õhemad kui muud variandid. Ühte tavalisse kondoomi mahub 18 l õhku ja see on siis 0,66 mm paksune.

Armastus ja sõda

Miks on nii, et isegi kui armastad kedagi ja tahad temaga koos olla, lipsavad keelet sõnad, mida enam tagasi võtta ei saa? Millest tulevad nõmedad tülid ja teineteisest mööda rääkimised? Miks ei kuulata, mida teine räägib? Miks suhtutakse teineteisesse eelarvamustega? Miks ei mõelda enda sõnade tagajärgedele? Miks väljendatakse kurbust krõbedate sõnade ja vihaste fraasidega? Miks ei saaks lihtsalt nii, et armastad kedagi ja tema armastab vastu? Kuhu kaob armastus? Miks ta kaob? Kuidas ta nii õrn on? Miks varjutab viha armastuse ja mitte vastupidi?

Succubus (naisdeemon)

Sõna succubus tuleb ladina keelest (mitmusevorm succubi) ja tähendab "ma laman all". Tegu on deemoniga, kes võtab naise kuju, et võrgutada ja astuda seksuaalvahekorda meestega (eriti munkadega). Succubi on väga ilusad ja vastupandamatud, kuid vahekord nendega on kurnav ja lõppeb sageli surmaga nagu ka incubi puhul.

Deemonid ise on viljatud, kuid succubi koguvad vahekorras oldud meeste spermat, mille toimetavad incubi kätte, kes viljastavad sellega oma ohvreid. Lapsi, kes sellest toimingust sünnivad, kutsutakse cambion`ideks.

Cambionid on viljatud ja eriti tundlikud deemonite mõjutustele. Neil puuduvad välised elu tunnused nagu pulss ja hingeaur kuni 7 aasta vanuseni, kuid peale seda on neid võimatu eristada tavalisest inimesest. Kõige tuntum cambion on võlur Merlin.

Hommikune idüll..

Hommikul ärkasin Emina voodis, ta ise oli põrandal vaiba peal. Käisin ruttu dushi all, panin riidesse ja läksin kööki teed tegema.

Päris tore vaatepilt oli, nii mõnedki polnud ennast eile oma tuppa viitsinud vedada ja magasid nüüd risti ja põiki teineteise otsas. Idülli katkestas tuletõrjealarm (õppus), millepeale nii mõnigi pääses selgitustest (näiteks poolpaljad poisid, kes teineteise kaisus üles ärkasid või tüdrukud, kes end ärgates võõra poisi embusest leidsid) ja kiirustasid punastades õue rivistusele. Kõige külmema päeva leidsid õppusteks ja ma olin just dushi alt tulnud :@ Lahedad härmarastad tulid.. Tagasi köögis jõime kambakesi teed, soime hommikust ja ajasime juttu. Kohutavalt armas oli. Lubasin ühele uuele sõbrale, et lähen temaga nädalavahetusel ühele sünnipäevapeole. Üleüldse sain tuttavaks paljude toredate inimestega.

Järsku avastas Emina, et on kooli hiljaks jäämas ja jooksis ruttu bussile. Ma ajasin veel juttu ja sain juhtnöörid, kuidas hullukasse minna. Järgnes südamlik hüvastijätt ja lubadused peatsest jällenägemisest.

Teekond hullukasse oli pikk ja vaevaline. Päris kiire tempoga tuli minna, et jalad maa külge kinni ei külmuks ja tee viis koguaeg ülesmäkke. Tegelikult jõudsin üllatavalt ruttu kohale ja nüüd istun emme kabinetis (jalad väsinud ja lödad nagu keedetud makaronid) ja külmetan. Lähen teen endale teed.


Istusin hulluka raamatukogus, mustad pisarad voolasid mööda põski ja uuristasid meiki vaod, hehe. Viha ja pettumuse pisarad. Jälle ütlesin, mida ei mõelnud ja tegin kõige kallimale inimesele liiga. Miks kohtleme neid, kes meile kõige kallimad halvemini kui sõpru või tuttavaid? Miks ütleme asju, mida ei mõtle? Asju, mille ütlemine tuttavatele või sõpradele ei tuleks pähegi. Terve ülejäänud päeva kirusin msn-i ja oma lolle tujusid ning vihapurskeid. Vahel kukub kõik nii lollisti välja. Tuleb see siis igatsusest või millegist muust. Anna andeks.. :S

Avastasin, et hulluka raamatukogu pole kõige õigem koht nutmiseks, hehe. Nii mõnigi psühholoog astus ligi, arvates, et olen patsient ja siis oli tükk seletamist, et ei, ma lihtsalt nutan niisama..

Aga armas, et inimesed hoolivad. See tuletab mulle meelde ühe loo. Kunagi eelmise aasta alguses helistas mulle sõbranna, nuuksus telefoni ja palus, et ma raekoju platsi tuleks. Jooksin kohale ja seal ta istus, kössivajunult pingil ja nuttis lohutamatult. Läksin juurde ja lohutasin. Suhteprobleemid. Istusime nii mõnda aega, tal ikka pisarad voolasid kui astus ligi politseipatrull ja küsis, mis toimub. Vastasin, et sõbranna on lihtsalt kurb, millepeale paksu kõhuga ment vaatas meid põlastavalt ja ütles, et tegelegu oma probleemidega kodus. Vihaselt. Jube. Vihkan mente, huvitav, kust nad leiavad selliseid isikuid? Hingetuid ja külmi võimuahneid inimesi.

Kui olin ennast kokku võtnud ja maha rahunenud, sõitsime koju Gjøvikisse. Sõit oli tore, ema külaline rääkis suhetest naljakaid lugusid ja ma naersid lõugu paigast, vaatamata süümekatele ja kurvale tujule. Kodus lugesin natukene raamatut kõhuli kamina ees lamades ja jõin kakaod. See mõjus nii rahustavalt. Hiljem läksin magama ja üles ärgates sõime lõunat ja vaatasime filmi kuni poole ööni.

Incubus (meesdeemon)

Sõna incubus tuleb ladina keelest (mitmus incubi) ja tähendab "mina laman peal". Tegemist on deemoniga, kes võtab mehe kuju ja vägistab või ka võrgutab naisi. Seksuaalvahekord leiab tavaliselt aset öösiti. Incubus ammutab toimingust jõudu, kuid ohvrile mõjub protsess väga kurnavalt ja lõppeb tihti surmaga.

Elektrikatkestus ja ühikaelu

Täna öösel ei saanud ma üldse magada (loe: selg valutas meeletult), aga igav siiski ei hakkanud, sest meeletu torm oli ja see pakkus päris huvitavat vaatepilti kui prügikastid ja muud asjad aknast mööda lendasid. Hommikul oli ärkamine siiski väga vaevaline, kuid ajasin end siiski kuidagi püsti. Pilkane pimedus oli ja väljas oli ikka tuuline. Ning järsku kadus elekter ära (just siis kui ma hakkasin riidesse panema). Päris lõbus oli küünlavalgel riietuda ja ennast meikida, elamus omaette. Muide, see on esimene elektrikatkestus, mida mina oma elu jooksul Norras kogenud olen.

Teel Lillehammerisse korjasime peale mu sõbranna Emina ja viisime ta kooli. Ta on nii kaunis ja ka pimedas meikimine oli tal märksa paremini õnnestunud kui minul. Tunnine sõit läks nagu lupsti.

Pean tunnistama, et ka täna ei tulnud midagi esseee kirjutamisest välja, olgugi, et ma üritasin alustada. Selle asemel läks jutt nii Roltsi kui emme külalise, lastearst ja antroposoof Anne Silbaumiga religioossetele teemadele ja Piibli muutmisele läbi aegade. Mind huvitas eriti algsetes tekstides mainitud Lilith, kes oli esimene naine, Aadami algne abikaasa. Lilith pagendati, kuna ta hakkas vastu Jumalale (mis põhjusel, ei tea veel täpselt) ja hiljem on hakatud teda seostama kurjade jõududega. Temast hakati rääkima kui deemonist ja võrgutajast, kes sünnitas omakorda maailma palju jubedaid olendeid, nende hulgas incubus`i (deemon, kes võtab mehe kuju) ja succubus`i (deemon, kes võtab naise kuju).

Sellega tegelesin mõnda aega, samuti tellisin ära lennupileti tagasi Eestisse. Mingi soodukas oli ja sain selle vaid 382 NOK`iga. Suurepärane, kuigi emme kurvastas, et ma nii vara ära lähen ja Roltsile vist kah ei sobinud. Nii et natukene metsa läks see värk. Oleks pidanud hilisemaks võtma.

Nüüd hakkan otsi kokku tõmbama, sest ema tahtis Lillehammerisse sööma minna. Meil on tekkinud üks lemmikkoht, kohvik, mis asub ühes vanas veskihoones. Sisustus on minimalistlik, kuid rõõmus ja õhkkond on hästi hubane, istumiseks on pehmed sohvad ja kaminas põleb alati tuli. Ja söögid viivad keele alla. Eriti kanasalat. Mm.. !!

Peale seda lähen Emina poole ühikasse. Pidime mingile peole minema ja jään tema poole ööseks. Eks näis, kas minust homseks midagi järgi kah on jäänud. Olen kuulnud, et Norra peod pidid olema karmimat sorti. Pole aastavahetusest saati tilkagi alkoholi joonud, eks näis, kas suudan nüüd kiusatusele vastu panna..

Teel linna sõitsime Lillehammeri suusahüppemäest mööda ja vaatasime mõnda aega, kuidas prohvid hüppavad, õigemini lendavad. Väga lahe oli.

Kohvikus võttis meid avasüli vastu kohviku hing, ettekandja ja baarmen, kellega me viimati paremini tuttavaks saime. Istusime lauda ja kõrvallaua mehed alustasid meiega vestlust. Tuli välja, et nad on Bosniast ja me leidsime ruttu ühise keele. Nii tore on, kui oled mingis välikohas ja kõik saavad kõigiga hästi läbi. Elav vestlus ja soe õhkkond. Nagu suur pere.

Emina poole jõudsin kl.18, aga kuna ta oli veidi haiglane, otsustasime mitte välja minna. Siiski käisime poes ja ostsime hommikuks süüa. Tee oli libe ja palju nalja sai. Tagasitulles läksime kööki teed jooma (köök mitme peale) ja seal sain tuttavaks teiste tudengitega, kes ühikas elavad. Tore seltskond. Inimesed on nii erinevad, päritolult, kultuurilt ja vaadetelt, kuid ometi saavad suurepäraselt läbi. Lõbus ja huvitav oli ning istusime seal päris ööseni. Mängisime kaarte ja palju nalja sai valedetektoriga. Paljud jõid alkohoolseid jooke, kuid mina hoidsin end tagasi ja jätkan oma karskuseperioodi. Kohalikud muusikahuvilised mängisid kitarri ja jembet ning kisa ja naer kostis vist küll mitme kilomeetri taha. Ime, et keegi kaebama ei tulnud. Ju nad on sellise mölluga harjunud.

Hullukas

Hommikul vara enne kukke ja koitu ajasin ennast mõnusast soojast voodist püsti, panin riidesse ja istusin autosse. Kõike poolunes. Korralikult ärkasin alles poolel teel Lillehammerisse. Täna on see päev, mil ma lähen emmega hullukasse kaasa, et oma esseesid kirjutada.

Hullukasse sellepärast, et mu ema töötab siin. Ta on nimelt lastepsühhiaater. Selline armas tegelinski. Hullukas ise on tegelt kohutavalt armas koht. Kringsjåtunet´ nimeline. See on internaat asutus psüühiliste probleemidega (derpressioon, suitsidaalsus, enesevigastamine, pereprobleemid) lastele vanuses 12-18 aastat. Siin on mitu hubast puumajakest (2 väikest maja, kus elavad lapsed abipersonaliga, 1 suur maja, kus toimub ravi, 1 koolihoone, kus on ka bändiruum ja muud lõbustused) ja imeilus loodus.

Istusin siin arvutis ja lõbustasin ennast msn-is vestlemise ja muude toredate asjadega. Koolitööd nihkuvad järjekordselt edasi mingile muule päevale. Jälle läks käiku moto: aega veel selle kiire asjaga.

Nüüd koju koristama, keetma ja küpsetama, sest külaline tuleb. Oeh.

Hommikumahl, auto teisaldamine ja bingo..

Hommik algas idülliliselt. Ärkasin shokolaadilõhna peale, aga tuli välja, et tegu oli hoopis kohviga, mida mu ema sohval raamatut lugedes jõi. Ajasin ennast üles ja kobasin poolunes teed läpakani.

Minu suureks üllatuseks oli Rolts netis, see võttis pildi kohe selgeks. Eriti selgeks läks muidugi siis kui ta ütles, et sa mingi nolgi käest eile molli. Siis tegelikult keeras pilt jälle ära, selline naljakas tunne tuli. Käed läksid raskeks ja silmade ees hakkasid sädemed tantsima. Vihast. Mulle ei meeldi inimesed, kes oma tundeid ja tegusid üldse kontrollida ei suuda. Rusikakangelased. Ja ma vihkan selliseid, eriti kui oma rusikaid demonstreeritakse minu kallite peal.

Kuigi.. vahel on natukene peksmist lubatud, nagu näiteks täna. Täielik idüll oli. Päike, vastvalminud kohv, värskelt pressitud apelsinimahl ja ahjusoojad kuklid, mida nautisime avaral sohval lesides ja natukene filmi vaadates (Breakfast at Tiffany`s), aga selle katkestas kile autoalarm. Meie auto. Vaatasin aknast välja ja nägin just kuidas Falcki teisaldusauto sellega ümber nurga kadus. Emps kargas püsti ja jooksis välja, sest mina olin veel aluspesus, temal aga oli juba hommikumantel seljas. Tükk aega oli ära ja ma hakkasin juba muretsema, aga siis tuli tagasi ja ütles, et talle anti valik: kas maksta 600 NOK`i kohe või 2000 NOK`i hiljem. Väga jube. Tuli välja, et maja ette hoovile ei või parkida miskipärast ja mingi vanamees oli aknast näinud meie autot ja teisaldusmasina kutsunud. Vastik vanamees, et ta põrgus põleks. Närakas. Tollele oleks küll peksa andnud ja poleks silma kah pilgutanud.

Nüüd peame siit korterist lahkuma, ees ootab järjekordne sünnipäev. Me oleme juba hilinenud.. Täpselt 13 minutit. Üldse ei tahaks lahkuda, siin on nii mõnus.

Sünnipäevale jõudsime peale tund aega Oslo lõpututel tänavatel tiirutamist. Milline linn. Tõeline suurlinn. Andrea (sünnipäevalaps) elab perega natukene Oslost väljas, looduskaunis kohas. Kui päris aus olla, oli pidu väga tore. Ma pole ammu nii toredal sünnipäeval käinud. Seltskond oli peaaegu sama mis eilegi, aga lisandunud oli Andrea onu pere. Onu on kuulus kunstnik. Kodu oli kohutavalt hubane, minimalistlik, kuid maitsekas ja sooja õhkkonnaga. Huvitavad jututeemad olid (kunst, erinevad kultuurid ja huvitavad reisijuhtumid) ja peale kodutehtud pizza (õhukese põhjaga hõrgutised) söömist, mängisime bingot auhindade peale ja sõime kooke (teised sõid, mina olin liiga palju pizzat õginud ja kook ei mahtunud enam sisse). Bingo oli jube lahe ja auhinnad olid korralikud. Võitsin Norra akvivitt`i pudeli (viinaline), vannikomplekti dushigeeli, kreemide ja muuga, mingi eksklusiivkohvi, huuleläike ja multikakangelastega plaastrid. Rõõmustasin nagu väike laps ja mängisin õhinal.

Ajasin pikalt juttu Andrea onuga ja otsustasin, et proovin suvest Kunstikooli sisse saada. Teoloogia jääb siis tõenäoliselt sinnapaika, kuigi mingitel loengutel tahan kindlasti ka tulevatel aastatel käia. Ja keeli tahaks rohkem õppida.

Kui väljas juba pimedaks läks ja kõik teised külalised olid ära läinud, suutsime ka endale vabaduse välja võidelda ja lahkusime peale südamlikku hüvastijättu.

Algas seiklus leia-üles-sõbranna-ühikas-kusagil-Oslos-ja-tagasta-talle-ta-lumelaud.
See oli kohutav. Ekslesime Oslo tänavatel ja vaatamata sõbranna katsetele telefoniteel seletada, kuhu me sõitma peame jooksid kõik katsed teed leidad liiva. Peale vihast karjumist ja ähvardusi (minu ema, kes tahtis mind mingil tundmatul tänaval koos lumelauaga maha panna ja ise koju sõita), suutsin teda siiski veenda edasi sõitma. Lõpuks (tänu sõbranna edukale juhtimistööle) jõudsime ka kohale. Vaatasime üle Tale (sõbranna) ühika (6 korruseline ringikujuline betoonist maja, mille iga korrus on värvitud erinevat värvi) ja uue poisi (Morten, mingi muusik), ajasime natukene juttu, leppisime kokku, et tulen talle neljapäeval külla ja läksime iga roju oma koju.

Tagasisõit Gjøvikisse oli tore, arutasime kõike ja kuulasime muusikat. Mõtlesin Randole (sõbrale), kes pani eelmise aasta viimasel päeval autoga matsu ja lebab hetkel Maarjamõisas intensiivosakonnas torude all. Nii loodan, et ta saab terveks. Nägin langevat tähte ja jõudsin isegi soovida. Kojujõudes andsin suhtealast nõu oma bosnialasest sõbrannale (Eminale) ja ajasin natukene juttu Roltsiga. Väga armas oli. Ta teeb mul tuju alati nii heaks.

Tee

Üks teekotikene (sulpsutee ühesõnaga) sisaldab 3,125 grammi kõrgkvaliteedilist teepuru kuni kuuest erinevast riigist. Neid vorbib teemasin 2000 tükki minutis, 2 miljonit päevas.

Mis oleks elu ilma teeta. Eriti ingveriteeta või metsmarjateeta vaarikameega.

Sushi ja vaarikamesi ehk pealinna elu.

Ärkisin hommikul vara selle peale, et kogu keha valutas ja ma ei saanud hingata. Avasin silmad kuid panin nad kohe kinni tagasi, sest tuba oli otsustanud karusselli mängida. Jube. Väga imelik ja ebameeldiv tunne.

Vahel on tegelikult täitsa hea, et arst on kohe käepärast ja nii ka see kord. Ema uuris kurku, katsus pead, vaatas silma ja asus tegutsema. Söötis sisse mingit tumedat kurjakuulutavat vedelikku (osutus laukapuu eliksiiriks), tegi raviteed ning arnika massaazi. Aitas ja palju parem hakkas.

Aga pikk ja väsitav päev on seljataga ja kõik läheb jälle vana teed. Peavalu, uimasus ja kogu ülejäänud hädade jada.

Aga hommikupoole nautisin päikest ja värskelt pestud juuste siidist sära päikesepaistel, panin rahulikult riidesse ja kuidagi kahtlaselt hea oli olla. Esimest korda elus olin rahul oma peegelpildiga. Aga see on kahjuks mööduv nähtus. Aga siiski on siiaaani mingi imelik rahulolu ja kindluse tunne. Kõik on selgem ja tundub lihtsam. Elu ja armastus. Aga kahtlustan, et ka see tunne möödub (loodan, et mitte, sest nii hea on).

Peale hommikust uimerdamist sõitsime emaga linna sünnipäevalistele kingitusi ostma (pidime se tegema, aga ei viitsinud, eile oli jube väsimus).
Õnneks jäi mulle kodus ehetekarbist kõrvarõngaid otsides näppu kee, mille sain Henningult. Otsustasin, et annan selle ära ja nii oli üks kink lahendatud. (Kett oli ilus, aga ma ei taha midagi, mis tuletaks mulle teda meelde. Oleks me teed kuidagi teisiti lahku läinud, siis ehk, aga..) Pakkisin selle sädeleva vidina karpi ja ütlesin nägemist minevikule. Neiukene saab homme ilusa kingi ja kõik on õnnelikud. Väikesele printsessile ostsime joonistusasju ja muinasjuturaamatu.

Täna olimegi kutsutud Oslosse 3 aastase Mathilde sünnipäevale kus oli muidugi kohal kogu suguvõsa. Ilus sünnipäevapidu oli, printsessile kohane. Tore oli tegelikult näha oma kasuõde (Mathilde ema) ja venda üle pika aja. Vastuvõtt oli südamlik, miskipärast meeldin ma täiskasvanutele, isegi neile, kellel on mu emaga kana kitkuda (loe: tahavad võtta emalt viimast, mis kasuisast veel meile jäi, raipesööjad ja kõrilõikajad). Muidugi läks jututeema nagu muuseas maamajadele ja pärandusele kohe kui lauda istusime. Õnneks ei läinud asi inetuks (võibolla hoidis suurema skandaali ära õigel ajal baleriiniostüümis tuppa sisse sadanud sünnipäevalaps, kes röövis ära minu ema).

Igatahes kauaks me sinna ei jäänud. Lasime peale koogisöömist jalga, käisime kusagil gettos sushibaaris ja kavatsesime osta viimase raha eest makisid aga kuna ma mõjun täna inimestele, eriti pilusilmsetele (ei tea, kas asi on mu rohelistes silmades, blondides juustes või on lihtsalt mingi magnettorm). Igatahes noormehed naeratasid, kummardasid ning keeldusid raha vastu võtmast. Vedas.

Otsisime üle emme psühhoanalüütikust sõbranna (Ljubica ehk Ljube) tillukese korteri kahtlases (kuid väga põnevas ja keeva eluga) rajoonis. Tegime teed imehea vaarikameega, võtsime sisse kohad tema ülimugaval hiiglaslikul sohval ja hävitasime ülehelikiirusel filmi vaadates hunniku sushit. Kõik oleks täiuslik kui poleks seda kohutavat peavalu ja kui ma ei muretseks sõbrannalt laenatud lumelaua pärast, mis asub meie punases autos, lukustamata uste taga Oslo kõige kriminaalsemas piirkonnas. Vast ei juhtu midagi. Ma enam ei jaksa mõelda, lähen magama ja homme uurin asja.

Vallaliste naiste elu on vist metsik, vaatasin just lakke ja lambi küljest vaatasid mulle otsa punased pitspüksikud ;D

Päikesetriibud ja lumemaailm..

Kuna see on mu esimene blogi üleüldse, siis alustan rahulikult, oma päeva kirjeldamisega (olgugi, et täna ei juhtunud just midagi erilist..).

Jaanuari algusest veerevad minu päevad õhtusse Norramaa pinnal, mis on minu teine kodumaa ja koht kuhu põgenen, kui asjad keeruliseks lähevad. Seekord oli peamiseks põhjuseks siiski liiga pikk lahusoleks emast, oma sõpradest ja kuuldused suurepärastest lumetingimustest.

Lumetingimused on head. Lund on palju. Võibolla isegi liiga palju, sest täna juhtus juba teist korda nii, et meie pere väikene punane Toyota kaldus teelt kõrvale ja mina olin sunnitud ta hiigelhangedest välja kaevama. Aga lumelauaga sõitmiseks on tingimused enam kui head.

Seega veetsingi terve tänase päeva kodumäe Hafjelli arvukatel radadel ja päris märkimisväärse aja ka gondolites, mis viivad pikema sõidu huvilised välgukiirusel mäejalamilt tippu. Sõitsin sinna koos oma ema psühhoanalüütikust vallalise sõbrannaga, kelle suurimaks kireks on mehed ja slaalom. See naine on nii rikka sotsiaalse eluga, et imelikke ja naljakaid lugusid on tal varrukast võtta. Ja kõik elust enesest. Ühesõnaga igav ei hakanud mul hetkekski. Pealegi oli ilm võrratu, päikesetriibuline taevas ja kuldselt läikiv värskelt sadanud lumi. Liuglesime alla mööda valgeid nõlvu, tema suuskadel, mina lumelaual. Tõeline vabaduse tunne. Paradiis. Aga seda polnud kauaks antud. Varsti tulid pilved ja nendega koos lumetorm, mis piitsutas nägu ning täitis suud ja silmad valusa jäise pulbriga. Nähtavus muutus nähtamatuseks ja kohe peale seda jäi mu lumelaud kusagile hange kinni ning ma lendasin nagu kaltsunukk valele poole. Põlve tõmbasin liigesest välja ja niipalju siis lootusest, et ehk seekord jäävad vigastused tulemata.

Nüüd, peale poputamist ja pealepuhumist on siiski juba parem. Pealegi kuulsin täna jälle oma kõige kallima rohejuukselise häält (ei, ma ei ole psühhootiline, tegu oli telefonikõnega) ja nüüd on kõik valud nagu käega pühitud. Ja hullumaja mõjub tegelikult väga rahustavalt (olen oma ema tööjuures, sest meie koduni pole 21. sajand veel jõudnud, telefoni ega internetiühendust pole). Kahjuks hakkab minu aeg siin otsa saama (ema muutub närviliseks ja tahab koju vanni) ja seega lõpetan oma esimese (pikaleveninud) blogi.