Nädalaplaan.

Esmaspäev.

12.15-13.45 Religioonisotsioloogia
14.15-15.55 Teoloogia tänapäevased probleemid (käin seal harva)
16.15-17.45 Joonistamine
18.15-19.45 Taani keel


Teisipäev.

10.15-11.45 Eesti keel
12.15-13.45 Kreeka keel

16.15-17.45 Kunsti ajalugu (20. sajand)

19.30-21.00 Taekwondo


Kolmapäev.

14.15-15.45 Kirikulugu
16.15-17.45 Üldine usundilugu
18.15-19.45 Taani keel


Neljapäev.

10.15-11.45 Kreeka keel
12.15-13.45 Kolmanda maailma probleemid
14.15-15.45 Religiooniantropoloogia
16.15-17.45 Eetika alused (käin seal harva)


Reede.

10.15-11.45 Aafrika ajalugu 20. sajandil

Kaitsekõne e. uus koolinädal tuleb sama üllatuslikult nagu lumi detsembris.

Uus nädala tuleb sama üllatuslikult nagu lumi detsembris, aga siiski pole ma korralikult ette valmistatud. Igavene jama tõepoolest ja ma loodan, et ma kasvan suureks ja oskan oma aega planeerida juba vähem kui 6 päeva pärast, hahaa. Emme, su sõnum oli suurepärane, nagu rusikas silmaauku (vaimustatult).

Aga enda vabanduseks võin öelda, et referaat on vaja kirjutada aines, kus ma olen vaid 2 korda käinud ja siis enam ei suutnud sundida ennast seal käima (ja nii ka enamus mu kaastudengitest). Tegu on nimelt Teoloogia tänapäevaste probleemidega, mis on näide sellest kui oluline on ikkagi õppejõud ja aine edasiandmine. Materjal on vägagi huvitav, aga kui lektor monotoonse häälega nina konspektis kõik sõna-sõnalt maha loeb, kipub uni tahes tahtmata peale ;S Ja kuna ma pole seal ammu käinud, ununes mul ära, et see esmaspäev on kursuse kohustuslik osa e. seminar.


Kursusse kuulub ka kaks seminari. Neist esimese teemaks on tänapäeva teoloogia põletavaim probleem minu jaoks. Seminariks tuleb ühel A4 lehel vormistada oma isiklik arusaam sellest, mis võiks XXI sajandi algusaastail olla teoloogia suurimaks probleemiks (koos põhjendustega, miks see on probleem ja millised lahendused võiksid kõne alla tulla). Seminaril kannavad osalejad oma seisukoha ette ning toimub arutelu.

Aga kahjuks ei oska ma sellel teemal midagi kirjutada. Nüüd katsun oma põletikuliste silmadega konspekte läbi lugeda (mida on umbes 100 lk.), et ehk siis midagi sähvatab. Panen vahepeal tilku kah, et silmad kinni ei kuivaks, hehee.


Homne päev kujuneb ühesõnaga tõsiseks katsumuseks. Koolipäev kl. 12st kuni 20ni ja siis pean veel Roltsi poolt läbi käima, et Raidile kuuluvad plaadid ära tuua ja talle tagasi toimetada (täna sain sõimata, et mul pole tema jaoks üldse aega ja mis see olgu, et filmid nii kaua minu käes on), mingi aeg peaks ka Tõniselt Roltsi poolt minu kätte usaldatud raha eest arvutividinaid ostma ja hea oleks kui saaks ka teisipäevaseks kreeka keeleks õpitud.. ;S

Ja edaspidi katsun rohkem mõelda endale ja koolile ja jätta igasugused häirivad ja hetkel kõrvalised faktorid tähelapanust ilma. Iga tuttava jaoks mul hetkel küll aega pole ja ma ei pea seda üldse negatiivseks faktoriks. Mulle isegi meeldib, kui on midagi teha, kuigi vahel oleks hea kui jääks aega ka hingele. Et tegeleda muusika või kunstiga. Kõrvarõngaste tegemine ja muu selline on juba liiga pikka aega tagaplaanile jäänud.


Ahjaa.. vaata neid linke kah, kui sul aega jääb, päris huvitav materjal on (need on Teoloogia tänapäevaste probleemide 2. loengu teemadel):

http://www.shaktitechnology.com/index.htm
http://www.shaktitechnology.com/sex_ascs.htm


Aga nüüd tänaseks lõpetan, sest küünarnukk teeb valu. Oeh. Head ööd, emmeke kallis!!

Krooks e. konnad ja talvekülm.

Mis saab konnadest talvel? Kas nad elavad vee all või surevad külma tulekuga ära? Kas nad lähevad talveunne? Marju arvas, et nad külmuvad ära ja kevadel sulavad üles, aga siis sööks kalad nad ju vee all talve jooksul ära.. või kas kalad üldse söövad konni? ;S

Kusagilt netiavarustest leidsin sellele küsimusele ka vastuse.


Frogs are amazing animals. Despite their fragile appearance and inoffensive ways, they have countless strategies to deal with the most severe climates this planet has to offer. They can be found at the Arctic Circle, in deserts, in tropical rain forests and practically everywhere in between. Some of their survival strategies are nothing short of ingenious. Various frog species use two strategies to deal with environmental extremes: hibernation and estivation. Hibernation is a common response to the cold winter of temperate climates. After an animal finds or makes a living space (hibernaculum) that protects it from winter weather and predators, the animal's metabolism slows dramatically, so it can "sleep away" the winter by utilizing its body's energy stores. When spring weather arrives, the animal "wakes up" and leaves its hibernaculum to get on with the business of feeding and breeding.

Aquatic frogs typically hibernate underwater. A common misconception is that they spend the winter the way aquatic turtles do, dug into the mud at the bottom of a pond or stream. In fact, hibernating frogs would suffocate if they dug into the mud for an extended period of time. A hibernating turtle's metabolism slows down so drastically that it can get by on the mud's meager oxygen supply. Hibernating aquatic frogs, however, must be near oxygen-rich water and spend a good portion of the winter just lying on top of the mud or only partially buried. They may even slowly swim around from time to time.

Terrestrial frogs normally hibernate on land. American toads and other frogs that are good diggers burrow deep into the soil, safely below the frost line. Some frogs, such as the wood frog and the spring peeper, are not adept at digging and instead seek out deep cracks and crevices in logs or rocks, or just dig down as far as they can in the leaf litter. These hibernacula are not as well protected from frigid weather and may freeze, along with their inhabitants.

And yet the frogs do not die. Why? Antifreeze! True enough, ice crystals form in such places as the body cavity and bladder and under the skin, but a high concentration of glucose in the frog's vital organs prevents freezing. A partially frozen frog will stop breathing, and its heart will stop beating. It will appear quite dead. But when the hibernaculum warms up above freezing, the frog's frozen portions will thaw, and its heart and lungs resume activity--there really is such a thing as the living dead!

Estivation is similar to hibernation. It is a dormant state an animal assumes in response to adverse environmental conditions, in this case, the prolonged dry season of certain tropical regions. Several species of frog are known to estivate. Two of the better-known species are the ornate horned frog from South America and the African bullfrog .

When the dry season starts, these frogs burrow into the soil and become dormant. During the extended dry season, which can last several months, these frogs perform a neat trick: they shed several intact layers of skin, forming a virtually waterproof cocoon that envelopes the entire body, leaving only the nostrils exposed, which allows them to breathe. These herpetological mummies remain in their cocoons for the duration of the dry season. When the rains return, the frogs free themselves of their shrouds and make their way up through the moist soil to the surface.

Nädalavahetuse kurb lõpp ;S

Nädalavahetus algas juba reedel, kui sõitsime Inga, Raveli ja Tõnisega Peedule. Tegelikult pidi asi lihtne olema, aga ei kukkunud päris nii välja.

Nimelt on Tõnisel ja Pamelal probleemid ja poisil pole kusagil kohta kus mõelda ja natukene omaette olla. Nii palus ta mind par päeva tagasi, et ta saaks üksinda Peedule lõõgastuma tulla. Mulle ei meeldi end teiste eraelusse segada, aga süda härdus ja lubasin Tõnisel kaasa tulla. Niisiis. Reedel helistasin Tõnisele ja küsisin, kas ta tuleb, millele vastas ta, et jah, ME tuleme. Eem.. Siis läks kops üle maksa, sest mulle ei meeldi, kui plaane muudetakse ilma minuga arvestamata ja pealegi tahtis poiss sinna just selleks, et Pamelast eemal olla. Ja kui ma olin hämmingus ja vastasin, et pean sellele veel mõtlema, langes mulle au saada solvunud kõne Pamelalt, kes küsis, miks mina ei taha teda Peedule. Oleks siis ja seal Tõnisele korraliku matsu andnud. Nii tuhvel ei saa kah olla, et ei tunnista enda soove ja ajab kõik süü enda asemel minu kraesse ;S Vastik värk ja enam ma ennast sinna ei sega.

Seekord tuli siiski Tõnis kah kaasa ja nii see reedene päev kujuneski selliseks.. hmm.. vaikseks ja natukene pahuraks. Kahju, et Ingaga rahulikult rääkida ei saanud ja nii.


Aga laupäev oli juba täitsa tore. Hommikul vara tulid Marju, Kristi ja Magnus koos Tipaga, tegid meile süüa ja isetusime natukene ja rääkisime enne kui Inga&Co tagasiteele asusid. Meie päev jätkus aga lõbusalt. Päeval käisin Marjuga Peedul. Poest tagasitulek oli vaevaline, läbi pori ja vihma. Aga see eest oli õhtul mõnus maiustada. Mängisin Magnusega pleisse ja siis tuli juba Rolts kah rongiga. Polnud teda ammu näinud, ja kui päris aus olla, siis igatsesin teda juba täitsa.
Käisime saunas, sõime ja vaatasime filmi. Rolts jäi magama ja norskas Mukiga võidu. Milline idüll ;D

Hommikul sõime, mängisime mängu ja nautisime päikesepaistelist ilma enne kui kodupoole liikuma tuli hakata. Kodus langes ka tuju. Avastasin, et mul on homme kaks seminari, milleks ette pean valmistama ja üks referaat on vaja kirjutada teemal Teoloogia tänapäevased probleemid. Uuh. Praegu sajab väljas vihma ja ma võitlen peavalu ja koolikohustustega.

Aa.. Mingi jutt oli, et ma saaks Norra riigi poolt stippi alates järgmisest kooliaastast, aga ma ei saanud infolehte lugedes eriti targemaks.

Emm, vaata ise www.lanekassen.no

Muki juhtkoeraks..!!

Täna magasin magusasti maha kreeka keele loengu ja ärkasin alles siis kui oli suur valge käes ja teine loeng (Kolmanda maailma ajalugu) kohe algamas. Käisin dushi all, lootes külma veega normaalsuurusesse saada oma paistes silmad ja padjastunud näo, aga seekord sellised meetmed ei mõjutanud üldpilti. Panin riidesse ja haarasin koti, kuid ikkagi oleks kooli hiljaks jäänud, kui Tõnis poleks olukorda päästnud ja mind autoga kooli viinud.

Kolmanda maailma probleemides kissitasin silmi ja pilgutasin pidevalt ja ootasin kõhu korisedes ja silmi pilutades loengu lõppu, et saaks sööma minna. Käisime Marjuga Ülikooli kohvikus ja jäin sinna veel natukeseks kursaõe Helenega istuma. Nii kihvt tüdruk on. Näeb malbe ja haldjalik välja ning samas on taibukas ja intelligentne .

Ta pajatas oma reisidest Austraalias ja ajas kohaliku maiuse kirjeldamisega mul mõtted täitsa sassi. Kui Evi (vanatädi) Austraaliast jälle külla tuleb, lasen tal kaasa tuua neid Dim-dam`e, erilisi shokolaadi küpsiseid, millel tuleb ära hammustada üks nurk ja siis diagonaalne nurk, läbi küpsise teed imeda ja siis selle kupatuse ruttu enne sulamist ära süüa. Pidi keele alla viima.. Mm..!!

Peale seda vudisin järgmisesse loengusse (Religiooniantropoloogia), kus meile räägiti lahedaid lugusid prohvetitest, nõidadest ja shamaanidest. Vaatasime ka filmi mingist vanast Tiibeti shamaanist, kes 78-aastaselt veel lõbusalt vaime välja ajas ja transis inimesi aitas. Väga lõbus ja naerune vanapapi oli, aga tuli välja, et julm. Peksis oma naist ja poega. Nagu hispaania seebikas.


Peale kooli jooksin kõik kesklinna optikud läbi, et silmaarstile pääseda, kuid kõik olid hõivatud, nii ma läksin polikliinikusse halastust ja abi lunima. Sain kah. Tilgad ja käsu läätsed minema visata ja 4 päeva silmi puhata ning siis mingi aeg prille kasutada. Niisiis 4 päeva prillideta. Ma pean Muki juhtkoeraks ümber kasvatama. Mis saab raske olema, sest ta ei oska isegi tavaline koer olla. Muudkui teeb siin mingeid imelikke pesukaru hääli. Tal on vist identiteedi kriis. Kui emme tulebm, siis peab talle kah teraapiat tegema. Aga jah.. Mina ja prillid. Hmm.. Valik on suur, sobivate prillide leidmine saab lõbus olema, eriti sellele õnnetule, kelle ma endaga kaasa tulema sunnin, hehee ;D

Kevadine melanhoolia

Tähelepanu! Tegu on ülimalt enesehaletseva ja pessimistliku tekstiga. Kaebuste või kõrvaltoimete ilmnemisel konsulteeriga oma arsti või apteekriga.


Täna ärkasin seiklusunenäost, kus olime sõprade ja perega tohutusuures laeval, mis kandis miljoneid inimesi millegi tundmatu poole. Seal olid linnad, tänavad ja põllud ja aasad, täpselt nagu maismaal. Ja isegi politsei oli, mille eest me Eminaga mingis vanas autopannis põgenesime.

Uni oli hea, aga päev hakkas venima sellest hetkest, kui silmad lahti tegin. Alguses, kui päike aknast sisse paistis ja linnud laulsid, oli päris hea olla, aga kohe kui päike kattus halli pilvemassiga, jäid ka linnud vait ja sarnaselt ilmale keeras ka minu tuju pilviseks. Ja seda süvendas veelgi Tõnise ja Pamela suhtedraama, kus teineteisest ei saada aru ja kumbki pole õnnelik. See viis mõtted mu enda suhtele, aga sellest leian ikka veel mingit omapärast rahuldust ja rõõmu, niiet vähemalt sellele ei pea hetkel mõtlema ning vaagima poolt ja vastu. Huuh.

Siiski, midagi on väga viltu ja seda näitab ka pidev vastik väike palavik, mis teeb tujukaks ja loiuks. Praegu oleks pidanud loengus olema, aga ma lihtsalt ei suutnud ennast püsti ajada ja liikuma panna. Jube. Mis minust küll niiviisi saab. Tahaks lihtsalt üksinda kusagil kuuse all vaikselt kägaras olla. Kodus rahu ei saa, varsti on jälle Aia tagasi ja toatemperatuur langeb paari pügala võrra. Peaks enne seda jalga laskma. Käiks viiks valge jope keemilisse puhastusse ja siis longiks loengusse. Oeh. Tahaks midagi helget ja head. Tahaks puhast rikkumata rõõmu, selgust ja jaksu oma asjadega hakkama saada.

Kevadväsimus?

Mingi aeg siis ikkagi lohistasin ennast kooli, üldise usundiloo leongusse, kus meile räägiti Piibli tõlkimisega seonduvatest raskustest. Nt. tõlgiti heebrea keelest sõna alma e. noor naine kreeka keele sõnaga parthemos, mis tähendab neitsit. Sellest tõlkeveast hakkas levima arusaam, et Maarja oli neitsi, mis hilisematel aegadel on põhjustanud tõsiseid vaidlusi. Tegelikult oli Piibli heebrea keelses väljaandes aga selgelt öeldud, et Maarja oli lihtsalt noor naine. Ja kõik noored naised pole neitsid.. nagu ka kõik neitsid pole noored naised.. ;D

Tänapäeval Piiblit teistess keeltesse tõlkides on ilmnenud peale näpuvigade ja ebatäpsuse ka täpsete vastete probleem. Nt. Piibli tõlkimisel eskimote keelde, oli probleeme Meie isa palve tõlkimisega, sest eskimod pole kursis selliste mõistetega nagu leib või tall. Leiba neil ei tehta ning lambaid sellistes lumistes tingimustes pidada ei saa. Nii tõlgitigi Meie isa palve eskimo keelde: "..ja anna meile meie igapäevane kala.." ja Agnus Dei ehk Jumala tall tõlgiti: jumala hüljes.. :D



Seda idülli segas pidevalt närviliselt vilkuv mobiil, mis andis märku, et Pamela tahab mind kätte saada. Saatsin küsiva sõnumi, mille peale ta vastas, et tuleb mulle kooli vastu, et siis saab rääkida ja nii. Appi. Miks pean mina alati olema see, kes suhetedraamas kahe inimese vahele satub?! ;S

Käisime optika poest läbi (kus tuli välja, et mul on silmapõletik ja ma ei tohi 10 päeva läätsi kanda.. kuna mul prille ei ole, siis mängin mutionu see aeg. jee.) ja läksime Mokasse, kõik püüded Tõnist kätte saada luhtusid. Annaks talle korraliku keretäie praegu. Mingi aeg jõudis Mokasse ka Marju, jõime teed ja ajasime juttu (Pamela rääkis elavalt oma hobusest, kes oli ära surnud ja kes oli matmise hõlbustamiseks tükkideks lõigatud. Korjus aga polnud piisavalt sügavale maetud saanud, sest koerad kaevasid selle välja ja jooksid mööda õue ringi hobuse jäsemed suus). Pärast tatsasime Marjuga rahulikult Tiiki Magnusele ja Kristile külla, Pamela läks nukralt koju.

Tiigis sai nalja palju. Rääkisime igaüks muljeid ja imetlesime Magnuse sinist silma. Seal on alati nii hea olla. Mõnus õhkkond ja tainukad, hoolitsevad ja armsad inimesed, kellel on alati head nõu ja lohutust anda. Hea, et selline koht kah olemas on.

Seal aga hakkas Roltsi igatsus ennast juba tunda andma ja lõpuks õnnestus mul ta kätte saada. Saime Rocki klubi ees kokku, aga kuna ma olin riides nagu taluperenaine ja eriti midagi ei näinud kah, siis pidasin paremaks kodupoole minema hakata. Kuigi oleks ohverdanud kõik, et saada Roltsi kaisus magama jääda. Aga keegi ei protesteerinud, niiet nutt kurgus kobisin taksosse ja sõitsin annelinna kuma poole.

Selline päev. Nii pettunud kõigis ja kõiges (kuigi erandeid on.. nagu näiteks emme, Marju, Kristi, Magnus, Vero, Inga, Mannu ja vahel isegi Rolts, kuigi tema peale olen tihti solvunud, sest temalt ootan kõige rohkem, kuna ta on minu poiss.. niiet, anna andeks Rol, kui ma vahel su vastu ülekohtune olen). Miks inimestel pole enam taktitunnet ja miks ei panda tähele kui teisel on valus ja kurb?



Tahaks ära.. ;S

Sinna tahaks..

Väike pahur tormipilvekene..

Täna hommikul ärkasin hilja, kuid ikka oli väsimus kontides. Aknast vaatasid vastu porilombid ja plöga, mis kunagi oma hiilgeaegadel oli olnud lumi. Taevas oli sombune ja paksu pilvekatte alla mattunud, ükski kiir ei pääsenud läbi mulle valgust ja sära tooma.

Nii ma siis tolgerdasin mööda korterit ringi kuni tuli Vero külla. Meeleheitel ja nutune. Hea meel Kerti pool ajutise korteri leidmisrõõmu oli varjutanud Mõisavahe tänava kahtlase maitse ja omadustega vesi, mis oli kasvatanud tema näole punnikeste armee. Väga hull asi polnud, ainult natukene krobeline ja veidi punakas nägi välja, aga preili Pussakäära (Kauri sõna pusa kohta) heidutas see väga.

Nüüd ta vast saab aru, mis tunne on minul ilma meigita ringi liikuda ega noomi iga kord kui ma selle kaitsva kihi peale kannan.

Amma heitis peale oma arstipilgu ja soovitas mingeid imetablette ja näopuhastus salvrätikuid, mida me kohe ka ostma tõttasime. Peale seda kiirustasin Roli poole teda lohutama ja korraks kaissu akusid laadima, enne kui Veroga korterit vaatama läksime. Vapustav asukoht ei osutunud piisavaks, sest korter ise oli tilluke ja kole ning omanik soovis üürilisi vähemalt kaheks aastaks. Nii palju siis sellest.


Peale ebaõnnestunud pesapunumiskatset töllerdasime natukene niisama kolmekesi (Kaur lõi kah kampa) enne kui igaüks oma teed läks. Mina kõndisin jalgu järele lohistades ja haigutades taani keelde, kuid magamajäämise kartus ei osutunud õigustatuks, õppisime jälle uusi sõnu ja väljendeid ning keele väänamine osutus ülimalt virgutavaks ja tujutõstvaks tegevuseks. Kodus helistas mulle veel emme, ütles, et ma olen kaunis, tubli ja tark. Sellest on mul siiamaani nii hea tunne ja nüüd katsun seda positiivset emotsiooni kuidagi efektiivselt ära kasutada.. nt. kreeka keele sõnade päheõppimiseks, sest homme on töö.

Täna on Mannu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev..!!

Täna siis ärkasin mõttega, et Mannul on sünnipäev. Kuna mobiil oli otsad andnud, õnnitlesin teda neti teel. (Mul on nii hea meel, et teda tundma olen saanud õppida, ta on lihtsalt nii hea ja armas inimene. Temaga koos on väga hea olla ja temaga saab rääkida kõigist ilmaasjadest. Ta on mulle nii kallis..)

Peale seda venitasin end voodist välja, sõin natukene ja heitsin pilgu aknast välja päikselisse õue. Riietusin vastavalt ilmatingimustele ja astusin esimesed sammud Ülikooli ja kreeka keele poole, kui juba külm naha alla puges. Nagu sellest poleks piisanud, pritsis mingi kiuslik auto mu pori täis. Kooli jõudsin seega läbimärja, porise ja külmast kangena. Kreeka keel väsitas, eriti kuna polnud saanud piisavalt tunniks ette valmistada.

Turgutasin ennast pizzaga ja peale tänaval sõpradega kokku põrkamist ja jututamist jõudsin Anatoomikumi, kus toimub hetkel AHAA Panoptikumi vahakujude näitus igasugustest haigustest ja muudest meditsiinilistest nähtustest ja seisunditest. Solvusin Roli peale, sest ta tuli Tartusse kahe Luuatüübiga ja kutsus mind kaasa näitusele, aga seal jooksis mul ees nende töllmokkade (vabandust väljendi pärast) sabas. Olin haavunud ja tahtsin ära minna, ta poleks niikuinii seda märganud enne kui ma oleks olnud poolel teel linna, aga otsustasin ümber, sest tahtsin tema läheduses olla. Mh.

Eksponaadid olid siiski huvitvad, kuigi veidi koltunud ja plassid (pole ka ime, kui nad on juba sajandivanused ja rohkem..). Kõige rohkem meeldisid mulle siiski erinevad testid, mida enda peal rakendada sai. Eriti tore oli mälutest, mis kujutas endast viie värvilise nupuga ja eri värvi nupuga masinat. Nuppud süttisid, moodustades erinevaid kombinatsioone, mida pidi meelde jätma. See meeldis mulle ehk ka sellepärast, et sain sellega kõige paremini hakkama, teised testid mul nii hästi ei õnnetunud. Pärast läksime siiski kumbki oma teed ja suhteliselt õnnetult, mina jäin sinna mängu mängima, tema aga sõitis teistega kodupoole. Kuna ta ei väljandanud silmnähtavat soovi, et ma kaasa läheks, suundusin Inga poole.

http://www.kolumbus.fi/elina.clifford/index_engl.htm

Inga pool ajasime juttu, muljetasime ja varsti laekus ka Vero, särasilmne ja energiline nagu alati. Aeg läks kiiresti ja siis oligi juba aeg teatrisse minna. Käisime vaatamas etendust "Beautiful Bodies", saal oli pungil täis rahvast, enamjaolt naisi, sest tegu oli naistekaga. Nalja sai ja hästi oli mängitud ja meile kõigile meeldis väga. Marju oli kahjuks siiski sunnitud poole pealt hambavalu tõttu lahkuma.. aga meie kolmekesi vaatasime lõpuni ja pärast läksime Inga poole muljeid setitama ja istuma.

http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=rep&mid=421&kat=&etendus=55&lang=est


Hiljem hakkasime Veroga kodupoole liikuma. Tänu Ingalt laenuks saadud pusale ja kinnastele oli täitsa tore kodupoole jalutada ja juttu jätkus kah täitsa annelinna lõpuni välja. Ahjaa.. selline lugu on kah, et Vero tahab korterit üürida ja mind kaasüüriliseks. Paar päeva tagasi tuli ka Rolil tahtmine kolida ja kutsus mind kah endale seltsi. Nüüd on siis dilemma, et kumba eelistada. Ma juba hakkasin vaikselt Rolile korterit otsima ja leidsin ühe täiusliku pakkumise, kui täna tuli välja, et Vero ihub samale asjale hammast. Mida teha? Mulle meeldiks väga Veroga koos elada, kuid samas tahaks Roliga kah ja ehk isegi natukene rohkem. Mulle meeldib mõte Roliga kahekesi koos elamisest ja see koht tundus ideaalne. Aga tuleb välja, et ta vist veel ikka ei taha kolida, niiet siis jääb jõusse Vero variant. Roli vanaema pidas mulle küll pika loengu sellest, et ma ei tohi poissi käest lasta ja ilmtingimata ei tohi sõbrannaga kokku kolida, kuid samas ma ei näe mingit põhjust miks mitte. Sealt oleks lühike maa Roli poole ja veel lühem maa trenni ja ka kooli. Aga eks näis, mida elu toob.

Maalihommik ja needitamine

Nii.. tänahommikune saavutus oli siis Alice. Sai selline õrnake, aga teda tuleb veel kõpitseda ja värvida. Vähemalt algus on tehtud. Rolile ei meeldinud see, et ta absinti välja kallab, aga lugedes läbi Alice Imedemaal, arvan, et ta oleks täiesti võimeline seda tegema. Peale igasuguseid kahtlaseid seiklusi, nägemuste nägemist, kasvamist ja kahanemist ning vaimset segadust, oleks mina küll üritanud ühe selle põhjustajaga lõpparve teha. Pealegi oli tal lisaks absindile ju ka seen, mida ta aeg-ajalt näksis. Tore lugu. Vesipiipu tõmbav ussike, rääkivad ja segaduses loomad, narkootikumiuimas tüdruk ja mida kõike veel. Imelik, et selline laksujutt nii populaarseks on saanud ja seda eriti lastejutuna, hehee.



Peale niisama möllamist ja kiiret hommikusööki asusime teele Sirla mehe Junni poole, et Rolile uut kulmuneeti teha (üks tal juba on seal..). Roli sõjardist sõber Madis e. Pätsa on needitamises juba vana tegija ja oli kõik oma vidinad kaasa võtnud ja valmis verevalamiseks.
Junni pleiss oli täitsa armas, selline pisikene tuba kaminaga, aga väga lahe ja hubane. Kui me sinna jõudsime (jäime natukene hiljaks, sest ma pani Roli needikarbi kusagile kindlasse kohta, ega leidnud seda enam üles, niiet otsimisele kulus omajagu aega..) olid kõik juba seal ja kärmelt asuti tegutsema. Paari täpse liigutusega oli Rolil neet kulmus ja kõik olid õnnelikud.


Peale natukene veritsemist ja nii imetlesime veidi Sirlat ja uurisime ta raseduse kulgemise kohta enne kui pikali viskasime ja mingit filmi vaatama hakkasime. See oli suhteliselt igav, niiet kui terve kari mehi ja selline.. eem.. purjus moega koer toakesse sisse sadasid, jäeti see tegevus pooleli. Nad jõid natukene viina (mida nad olid silmnähtavalt terve päev juba teinud, hehe) ja siis vaatasime hoopis üht reisivideot, mis osutus kordi huvitavamaks kui eelnenud film. Et vältida segadusi, ütlen igaks juhuks, et need purjardid olid täitsa lahedad ja parmudest oli asi kaugel.

Varsti hakkasime aga liikuma, Rol läks oma koju ja mina oma koju (üle pika aja). Saapad said äbi löga ja vee tatsamisest täiesti läbimärjaks ja ma kahetsesin sügavalt, et ma endale kummikuid soetanud pole. Nüüd on neid igasuguseid, ühed lahedamad kui teised. Kohe kui kusagilt raha saan, ostan ära. Koju jõudes nautisin vannimõnusid ja sooja vett ning nüüd lürbin kohvi ja mõlgutan igasuguseeid mõtteid. Ei viitsiks täna üldse enam välja minna. Aga peab valima minema. Ja Roli poole peaks kah veel õhtul minema ja hüvasti jätma järjekordseks nädalaks. Oeh. Eks näis, mis saab.

Tilgaorkester ja kummitavad lubadused

Ärkasin just paarkümmend minutit tagasi, sest südametunnistus ei lasknud enam edasi põõnata (olgugi, et oleks seda väga tahtnud, sest eile sai hilja magama) ja unenägudes hakkasin tantsima igas kujus ja suuruses Alice`id Imedemaalt.

Üleeile, kui ma Roli poole tulin, tegeles ta parajasti seinale pildi maalimisega (motiiv Alice Imedemaalt tekstiga Remember what the dormouse said, feed your head, feed your head) . Jube lahe, kui inimene on loov ja talle on antud ka võimalus seda oma meele järgi rakendada. Pilt oli kah lahe, aga siis tekkis küsimus, kas Jefferson Airplane`i White Rabbit laulus on sõnad Remember what the dormouse said või remember what the doorknob said.. Sellele küsimusele ei leidnudki vastust, kuigi asi lahenes remember what the dormouse said kasuks.

Õhtul läksime välja ja teed läksid ruttu lahku, mina läksin oma sõbrannadega Zavoodi, seal istusime mõnda aega samas lauas ja siis viis tee mind sõbrannadega Suudlevatesse Tudengitesse. Seal olime elavdatud meeleolus, ajasime veidi juttu ja sõime midagi nipet-näpet. Peale seda liikusime mina, Vero ja Kaur edasi, botaanikaaia väravate juures oli pikem peatus, et tuvikesed saaksid kudrutada ja peale paari tundi vihmas ligunemist läksime Siimuga edasi Zavoodi, kus oli selleks ajaks hullem möll. Siis sain Roli kah kätte (trashed and intoxicated) ja enam minema ei lasknud, hehe. Kuna varbad olid eelnevast pikast seismisest külmad ja läbi vettinud, hakkasime ka kodupoole liikuma. St. Roli poole (Vero tuli kah sinna, sest tal polnud kusagile mujale minna). Karmauhti voodisse ja magama.

Sellele järgnev päev möödus minule uimaselt ja nutuselt. Jalg valutas jätkuvalt tohutult teisipäevasest taekwondo trennist, pea käis ringi, pea valutas ja mingi enesehaletsus-viha-põgenemistahte-soov tekkis. See on jube, kui selline tuju kusagilt välja hiilib ja enam lahti ei lase. Aga minu päästjaks sai Karumsi vanilje kohuke šokolaadi glasuuriga. Küll oleks tore, kui see aitaks kõiki, kellel midagi mureks (peas valmib muinasjutt õnnetute inimeste pääsemisest täna Karumsi kohukesele..hästi ilusa lõpuga muidugi).

Aga seda halva tuju kadumist ei saanud ma kaua kellegile demonstreerida, sest Rol läks ära sünnipäevale kusagile Luuakanti. Ei tahtnud teda ära lasta, aga imelik oleks takistada kah. Eriti kuna olin ise liiga voodis-lebotamise-ja-filmi-vaatamise meeleolus ja Rolil oli selleks liiga palju energiat üle. Niisiis, tema läks ja mina jäin üksinda. Vahepeal tuli kohutav tahtmine talle järgi sõita (eriti peale vestlust, kus mulle teatati, et mehi ei tohi kusagile üksinda kasta, ja Roltsi veel eriti.. mida see ka tähendama pidi), aga pigistasin hambad kokku ja hakkasin koristama, et energiale veidi teine tee anda kui mõtlemine mis, kuidas ja miks.

Aa. See dormouse on midagi sellist: