Paljad töllerdised ja karm reaalsus.

Tänane öö ei saanud sõbagi silmale. Otsustasin olla kordki natukenegi kohusetundlik ja magamise asemel teha valmis tegemata tööd. Nii istusin terve öö üleval, lugesin raamatuid ja üritasin askeesi kohta mingit esseed pastakast välja imeda. Üldiselt edenes töö kohutavalt aeglaselt ja enamuse ajast vaatasin lihtsalt tuhmi pilguga lage. Siiski üllitasin mingi käkerdise hommikuks valmis ja saatsin ära kah. Mäletan, et päike oli juba taevas ja linnud räuskasid kui voodile langesin.

Kõrbeisade elulood kubisevad eemaletõukavatest ja füüsiliselt kurnavatest askeesipraktikatest nagu end pisikesse kasti sulgemine, kus ei ole ruumi püstiseismisekski või just vastupidi pidev püstiseismine; aastaid samba otsas elamine või end raskustega (nt. raudkettidega) koormamine.

Ning vaatamata nende praktikate äärmuslikkusele, ei näidanud sarnaste meetodite rakendamine ka hilisematel aastasadadel erilisi taandumismärke. Nii võib tõmmata paralleele kõrbemunkade ja sajandeid hiljem Rootsis elanud Püha Birgitta igapäevaste askeetlike distsipliinide vahel.

Pirita kloostri kaitsepühak, kes elas 11. sajandil, tekitas endale sarnaselt (kõrbe)munkadega sihilikult füüsilist valu, kandes tugevasti über ihu seotud karedast materjalist sõlmnööri (hõõrdumise tulemuseks olid haavad ja verevalumid), tilgutades oma käsivartele käänlarasva või närides koirohtu.

Jäin vist momentaalselt magama, sest järgmine mälestus on alles kl. 13-st. Ärkasin vaevaliselt ja üritasin suruda oma paistes nägu tagasi normaalsetesse raamidesse. Ja siis rõõmsalt hambaarstile.

Vaatamata meeldivale hambaarstile ei olnud see eriti meeldiv elamus, kuid õnneks on see nüüd möödas. Raamatukogusse teoseid tagastades avastasin, et mu emme sõbranna poeg on sinna valvama pandud ja ajasin natukene temaga juttu. Tore poiss, selline vaimukas ja heasüdamlik.

Õppesõitu jõudsin täitsa õigel ajal, isegi paar minut enneaegselt ja pidasin ilusti närvipingele vastu. Kedagi alla ajada seekord ei õnnestunud, aga ega kõike kah korraga tahta saa. See-eest jalutas mulle auto ette mingi vanemat sorti tölner, kes oli nähtavasti hommikul püksid jalga panna unustanud. Paljas nagu porgand. Nüüd vaatan igaks juhuks iga kord enne kodust väljumist tähelepanelikult peeglisse. Iial ei või teada.

Peale kurnavat sõidutundi kakerdasin kuidagi koju ja siin ma nüüd olen. Katsun ennast kokku korjata ja sean sammud Peedu poole. Seal on vast parem õppida kui siinses kivilossis. Homme eksam. Ülehomme eksam. Lõputu õudus.

Uued kohustused.

Täna sain Tänapäeva teoloogia probleemides uued eksamiteemad, millega nädalavahetusel tegeleda. Hõissaa ja pudel rummi.

1. Kas teoloogiat on võimalik fundeerida ilmutuse abil? Mis üldse on ilmutus? Milline on selle seos teoloogia nelja põhiallikaga?

2. Kas Tõnismäelt teisaldatud pronkssõdur oli vandaalidele omalaadseks „teoloogia allikaks”? Või oli see monument neile hoopis Jumala aseaineks, puuslikuks? Või oli see sümbol, mis pidi osutama mingile „kõrgemale reaalsusele” samamoodi, nagu seda teevad religioossed sümbolid? Kas Tallinnas juhtunut saab vaadelda filmist „Viimne reliikvia” tuntud pühaesemete lõhkumise stseeniga?

3. Mida arvata loengukursuse teises pooles vaadeldud teemakäsitluste valgel tänaval usku kuulutavaist inimestest? Kuivõrd saab neid pidada fundamentalistideks? Kui efektiivne võiks nende misjonitöö olla? Miks?

4. Kuidas tuleks kristliku teoloogia vaatepunktist suhtuda mõttesse hakata üldhariduskoolides evolutsiooniteooria kõrval õpetama ka kreatsionistlikke ideid?

Askees ja mõrvarherilased.

Täna õnnestus mul öö jooksul mitu korda voodit vahetada, kuid sellele vaatamata jälitasid mind igasugused religioossed unenäod surematutest hingedest ja Kirikuloo esseest. Hommikul lõin esimese päikesekiire peale silmad lahti ja kohe tulid tegemata asjade deemonid karjakaupa ja istusid mulle pähe ja ninapeale. Saaks ometi kooliasjad kaelast, siis saaks ilma süümepiinadeta teha neid asju, mida ma niikuinii praegu juba teen.

Hommikupooliku veetsin Magnuse ja Roltsiga mingit uut rallimängu mängides ja vahepeal lugesin Eric R. Dodds`i raamatut "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul". Peal seda sõidutas Rolts mind oma limusiiniga ukse ette ja siin ma nüüd olen. Mitte midagi tarka pole teinud. Siiski, lugesin Marju Lepajõe artiklit "Munkluse lätetel". Peaks kirjutama essee mingil teemal. Askeesi teemal näiteks. Ja seda juba tänaseks, kell kukub keskööl. Kell ei anna armu ja tiksub parastavalt.

Aga Marju artikkel meeldis mulle. Loetelu kaheksast pahest panid mind meelt muutma enda kohta. Õgardlus, raev, hooramine, kurbus, ahnus, tüdimus, tühihiilgus ja kõrkus. Mul on vist enamus neist. Ei ole just tujutõstev avastus. Kuid veidi lohutavalt mõjus järgmine lause:

Kas need mõtted koormavad hinge või mitte, see ei sõltu meist. Aga kas nad viibivad pikemalt või ei, kas nad tekitavad kannatust või ei, see sõltub meist.

Kuid see muidugi ei aidanud eriti kaasa tuju paranemisele. Mingit lootust ent andis siiski. Alati on võimalik oma vigu parandada ja iseloomu kasvatada. Kuigi otsustasin, et täna pole selleks hea päev.


Siin on käsil (või peaks ütlema tiivul) mingi vandenõu on minu vastu. Peale kella on minu toas endale sobiva elukeskkonna leidnud ka mitu herilast, kes rõõmsalt mu lõhnaõlipudeli ümber kogunenud on. Miiting. Käituvad kuidagi kahtlaselt, tunnen nende tähelepanelikke silmi enda kukalt puurimas. Raudselt tahavad mind kõrvaldada, et saaks ise siin mõnusalt aega veeta. Mis siin viga. Vanaema teeb pannkooke ja mahe tuuleke puhub kardinatesse. Mõrvarherilased.

Käisin siis taani keele eksamit tegemas. Rattaga läbi tolmu, päikese ja praetud inimeste. Kohale jõudes aga ei kiput ega kõput. Mitte ühtki inimest. Vägagi imelik. Sama teed tagasi. Koju. Ja siiamaani pole ikka midagi teha suutnud. Täielik keedetud köögivilja tunne.