Täna oli hea magada, sai kaua voodis olla, sest emme oli oma une ohverdanud ja juba varakult Nanokiga välja jalutama läinud. Jää ja lume kätte. Mina ärkasin alles siis, kui päike liiga ennastunustavalt silma särama hakkas. Kui silmad peaaegu lahti olin löönud, oli emme juba kohal ja soovis head Vabariigi aastapäeva, millele ma unesegaselt viisakalt vastata proovisin aga suuremat midagi sellest välja ei tulnud ja kõlas umbes nagu " head abrargiigi aastapäeva". Pärast reisiplaanide arutamist ja niisama lõõpimist ajasin ennast ka lõpuks voodist üles ja koos jõime ühe metsmarjajoogi, samal ajal oma kõigekallimaga natukene virtuaalselt vesteldes. Siis tõttasime emmega juba trenni (sest siin on nädalavahetustel spordikeskused avatud lühikest aega, kl. 12st 15ni).
Paar tundi lindil jooksmist ja muudel masinatel sooritatud jõu- ja ilunumbreid (alguses sai teisi korralikult naerutatud, sest kuidagi ei õnnestunud süsteemile päris pihta saada, nuppe oli rohkem kui lennuki juhtimiskeskuses, pealegi hakkas lint hakkas trikke tegema, mu rätik kukkus maha ja niitis mu peaaegu jalust lisaks sellele otsustas pudelil tuli kork ära tulla ja pritsis igalepoole ning siis samal ajal otsustas masin raskusastet suurendada ja lint tõusis kõrgustesse imiteerides mäkke jooksu. Lõpuks, kui kõik olid oma naermised ära naernud, tuli üks veidi kogenum meeldiv tumedanahaline kaunitarist trennitaja ja aitas mul hullunud masina üle ohjad haarata. Edasi läks juba valutumalt, eeh.), sai kätte meeldiva seisundi (riietusruumis kõndisin ringi, nautides tunnet nagu oleks mul jalgade asemel rattad all).
Siis sõitsime emmega Gjøviki Fjellhallen`isse, mäe sisse ehitatud spordikompleksi, ujuma. Ujusime tuhat meetrit ja venitasime ennast soojas saunaruumis, mis oli täis pisikesi pruune tailannasid, kes Norra külma eest koos kodumaiste ajalehtedega terveks päevaks saunasoojuses kohad sisse võtavad. Pisikesest saunast on tehtud troopiline paradiis, omalaadne kohvik ja meelelahutuspaik, kus kogunetakse kuulujutte levitama, uudistega tutvuma ja kus vahepeal einetatakse ja juuakse kaasatoodud teed lillelistest termostest samal ajal kui paljad pruunid poisikesed rõivistus kilgete saatel ringi jooksevad.
Multikultuursest ja elavast saunaruumist liikusime edasi linna Eesti vabariigi aastapäeva tähistama. Libedad jäised kõnniteed ja seenevihm ei kutsu eriti välja ja tänavad olid kõik inimtühjad. Ega restoraniski eriti inimesi polnud aga vaatamata sellele (või just selle tõttu) oli meil väga tore ja söögielamused olid suured. Väike jalutuskäik ja kakao teises pisikeses kohvikus tuletasid meelde aastatetagust reisi Pariisi ja sealseid meeldiva muusika ning hõrgutavate küpsetistega paigakesi. Sombust ja vihmarohket ilma aitasid lisaks suurele tassile kuumale kakaole meeldivamaks muuta praksuv kamin, plaanid soojale maale reisimisest ja suvest. Emme rääkis õhinal, kuidas ja milliseid peenraid ta kevade tulekul Peedul tegema hakkab ja nii see aeg lendas.
Nüüd jõudsime koju. Väljas on juba pime ja voodi on nii kutsuv. Tahaks ainult natukene magada, pärast seda võib vast isegi natukene õppida (täispikast õppimispäevast ei tulnud järjekordselt midagi välja).
Paar tundi lindil jooksmist ja muudel masinatel sooritatud jõu- ja ilunumbreid (alguses sai teisi korralikult naerutatud, sest kuidagi ei õnnestunud süsteemile päris pihta saada, nuppe oli rohkem kui lennuki juhtimiskeskuses, pealegi hakkas lint hakkas trikke tegema, mu rätik kukkus maha ja niitis mu peaaegu jalust lisaks sellele otsustas pudelil tuli kork ära tulla ja pritsis igalepoole ning siis samal ajal otsustas masin raskusastet suurendada ja lint tõusis kõrgustesse imiteerides mäkke jooksu. Lõpuks, kui kõik olid oma naermised ära naernud, tuli üks veidi kogenum meeldiv tumedanahaline kaunitarist trennitaja ja aitas mul hullunud masina üle ohjad haarata. Edasi läks juba valutumalt, eeh.), sai kätte meeldiva seisundi (riietusruumis kõndisin ringi, nautides tunnet nagu oleks mul jalgade asemel rattad all).
Siis sõitsime emmega Gjøviki Fjellhallen`isse, mäe sisse ehitatud spordikompleksi, ujuma. Ujusime tuhat meetrit ja venitasime ennast soojas saunaruumis, mis oli täis pisikesi pruune tailannasid, kes Norra külma eest koos kodumaiste ajalehtedega terveks päevaks saunasoojuses kohad sisse võtavad. Pisikesest saunast on tehtud troopiline paradiis, omalaadne kohvik ja meelelahutuspaik, kus kogunetakse kuulujutte levitama, uudistega tutvuma ja kus vahepeal einetatakse ja juuakse kaasatoodud teed lillelistest termostest samal ajal kui paljad pruunid poisikesed rõivistus kilgete saatel ringi jooksevad.
Multikultuursest ja elavast saunaruumist liikusime edasi linna Eesti vabariigi aastapäeva tähistama. Libedad jäised kõnniteed ja seenevihm ei kutsu eriti välja ja tänavad olid kõik inimtühjad. Ega restoraniski eriti inimesi polnud aga vaatamata sellele (või just selle tõttu) oli meil väga tore ja söögielamused olid suured. Väike jalutuskäik ja kakao teises pisikeses kohvikus tuletasid meelde aastatetagust reisi Pariisi ja sealseid meeldiva muusika ning hõrgutavate küpsetistega paigakesi. Sombust ja vihmarohket ilma aitasid lisaks suurele tassile kuumale kakaole meeldivamaks muuta praksuv kamin, plaanid soojale maale reisimisest ja suvest. Emme rääkis õhinal, kuidas ja milliseid peenraid ta kevade tulekul Peedul tegema hakkab ja nii see aeg lendas.
Nüüd jõudsime koju. Väljas on juba pime ja voodi on nii kutsuv. Tahaks ainult natukene magada, pärast seda võib vast isegi natukene õppida (täispikast õppimispäevast ei tulnud järjekordselt midagi välja).
No comments:
Post a Comment