Sunday, February 24, 2008



Gjøvik Fjellhall.

Pühapäev

Täna oli hea magada, sai kaua voodis olla, sest emme oli oma une ohverdanud ja juba varakult Nanokiga välja jalutama läinud. Jää ja lume kätte. Mina ärkasin alles siis, kui päike liiga ennastunustavalt silma särama hakkas. Kui silmad peaaegu lahti olin löönud, oli emme juba kohal ja soovis head Vabariigi aastapäeva, millele ma unesegaselt viisakalt vastata proovisin aga suuremat midagi sellest välja ei tulnud ja kõlas umbes nagu " head abrargiigi aastapäeva". Pärast reisiplaanide arutamist ja niisama lõõpimist ajasin ennast ka lõpuks voodist üles ja koos jõime ühe metsmarjajoogi, samal ajal oma kõigekallimaga natukene virtuaalselt vesteldes. Siis tõttasime emmega juba trenni (sest siin on nädalavahetustel spordikeskused avatud lühikest aega, kl. 12st 15ni).

Paar tundi lindil jooksmist ja muudel masinatel sooritatud jõu- ja ilunumbreid (alguses sai teisi korralikult naerutatud, sest kuidagi ei õnnestunud süsteemile päris pihta saada, nuppe oli rohkem kui lennuki juhtimiskeskuses, pealegi hakkas lint hakkas trikke tegema, mu rätik kukkus maha ja niitis mu peaaegu jalust lisaks sellele otsustas pudelil tuli kork ära tulla ja pritsis igalepoole ning siis samal ajal otsustas masin raskusastet suurendada ja lint tõusis kõrgustesse imiteerides mäkke jooksu. Lõpuks, kui kõik olid oma naermised ära naernud, tuli üks veidi kogenum meeldiv tumedanahaline kaunitarist trennitaja ja aitas mul hullunud masina üle ohjad haarata. Edasi läks juba valutumalt, eeh.), sai kätte meeldiva seisundi (riietusruumis kõndisin ringi, nautides tunnet nagu oleks mul jalgade asemel rattad all).

Siis sõitsime emmega Gjøviki Fjellhallen`isse, mäe sisse ehitatud spordikompleksi, ujuma. Ujusime tuhat meetrit ja venitasime ennast soojas saunaruumis, mis oli täis pisikesi pruune tailannasid, kes Norra külma eest koos kodumaiste ajalehtedega terveks päevaks saunasoojuses kohad sisse võtavad. Pisikesest saunast on tehtud troopiline paradiis, omalaadne kohvik ja meelelahutuspaik, kus kogunetakse kuulujutte levitama, uudistega tutvuma ja kus vahepeal einetatakse ja juuakse kaasatoodud teed lillelistest termostest samal ajal kui paljad pruunid poisikesed rõivistus kilgete saatel ringi jooksevad.

Multikultuursest ja elavast saunaruumist liikusime edasi linna Eesti vabariigi aastapäeva tähistama. Libedad jäised kõnniteed ja seenevihm ei kutsu eriti välja ja tänavad olid kõik inimtühjad. Ega restoraniski eriti inimesi polnud aga vaatamata sellele (või just selle tõttu) oli meil väga tore ja söögielamused olid suured. Väike jalutuskäik ja kakao teises pisikeses kohvikus tuletasid meelde aastatetagust reisi Pariisi ja sealseid meeldiva muusika ning hõrgutavate küpsetistega paigakesi. Sombust ja vihmarohket ilma aitasid lisaks suurele tassile kuumale kakaole meeldivamaks muuta praksuv kamin, plaanid soojale maale reisimisest ja suvest. Emme rääkis õhinal, kuidas ja milliseid peenraid ta kevade tulekul Peedul tegema hakkab ja nii see aeg lendas.

Nüüd jõudsime koju. Väljas on juba pime ja voodi on nii kutsuv. Tahaks ainult natukene magada, pärast seda võib vast isegi natukene õppida (täispikast õppimispäevast ei tulnud järjekordselt midagi välja).

Friday, February 22, 2008

Reede.

Tänane hommik algas kõike muud kui rahulikult. Emme hakkas ennast tööle sättima ja kohe muutus elavaks ka Nanok. Ta on juba vana koer ja igasugune pingutus paneb teda ennastunustavalt hingeldama. Kuna ta magab minu voodi jalutsis (mis nüüd vappus tema õhuahmimise püüdlustest), oli igasugune silmade kinni pigistamine, enda rahulikuks sundimine ja edasi magamine välistatud. Siis, kui mina ennast kuidagi püsti olin ajanud, magas Nanok juba õndsat und.

8.00. Kui ma kuidagi olin suutnud ka silmad lahti ajada ja ennast autopiloodi pealt välja lülitada, avastasin, et ilm on imeline ja päike igalpool. Lisaks kõigele ilule avastasin kahjuks ka karvapallid, mis igalepoole nurkadesse olid kogunenud. Niigi oli kogu põrand kaetud ühtlase valge karvavaibaga, mis tekib nagu imeväel juba paar minutit pärast tolmuimemist.

Võitlesin südametunnistusega aga otsustasin silmad kinni pigistada, liikusin ruttu kööki, haarasin pudeli vett ja süvenesin virtuaalmaailma. Aeg-ajalt tõstan pilgu, et uurida ümbrust ja mitte unustada karmi reaalsust. Selle lühikese aja jooksul, mil ma internetimaailmas asjatasin, on päike ühtlase halli pilvekatte taha kadunud ja ilm on külm ja lumine. Aknast avaneb vaade lasteaiale, kus väikesed paksudesse kombekatesse riietatud pambud jäätunud maapinnal tasakaalu hoida üritades ringi kakerdavad.


Siiski pole täna enam jälgegi eilsest tusatujust (ehk on aeg veel liiga varajane selle jaoks) ja kõik kuhjunud kohustused ei tekitagi rusuvat masendushoogu. Koristamine võtab tõenäoliselt küll enamuse päevast, kuid kui sellega lõpuks ühele poole saab, on lootust pääseda poodi eilset hirmkallist pluusi kolme teise riideeseme vastu vahetama. Kuna selleks pean ma sukelduma linna ainukese (ja elanike arvu silmas pidades ülepingutatult suurde) ostukeskusesse, on inimeste vältimine võimatu. Neid, keda pole ammu näinud on palju ja kohutavalt väsitav ja närvesööv on viisakalt vastata küsimustele, mis neid tegelikult karvavõrdki ei huvita. Oeh. Siiski pole asi nii hull. Kaldusin taaskord liigsesse pessimismi.


Ja kui asi ongi nii hull, siis ongi väga vabastav natukene hiljem trennis valimatult kõiksugustel masinatel rassides päeva jooksul kogunenud pingeid välja elada. Mul on nüüd isegi sobivad riided selleks puhuks ostetud (et pääseda liigsest tähelepanust, mis mulle tavaliselt osaks sai, kui ilmusin spordikeskusesse paljajalu, valgetes taekwondo pükstes ja suvalises t-särgis).

Ja veel mõnusam on pärast trenni juua seda imelist kõhtutäitvat maitsvat vedelikku, mida emme pakkide kaupa kaalualanguse lootuses Trondheimist tellis. Olgu selle kaalulangusega nagu on (minul seda siiamaani märgata küll pole) aga maitse on suurepärane ja koostisosadeks naturaalsed marjad ja puuviljad, ilma mingite maitse-, värvi- või säilituslisanditeta. Pulbripakile tuleb vaid lisada natukene vett, loksutada ja ongi imeline rüübe valmis (oi, see kõlas nüüd küll natukene liiga reklaami moodi, puudub vaid kõrvuni naeratav õnnenäoga pilt). Pärast seda meeldivat vahepala saab ennast premeerida telefonikõnega kaugele kodumaale, kus viibib minu kõigekallim. Päeva kõrgpunkt ja tõeline nauding on kuulda tema häält. Olgu kiidetud kõik õnnelikud juhused (või siis saatus), mis selle suure pea-pilvedes-tunde on võimaldanud.

Aga selleks et päeva kõrgpunktini jõuda, tuleb jõud koondada, vähem plaanida ja rohkem tegutseda. Tuleb vaid loota, et tänane päev on mingi imeline erand ja need plaanid mul seekord ka õnnestuvad. Selle lootusrikka mõttega ma nüüd lõpetan.

Tuesday, February 19, 2008