Trashed and intoxicated.

Nüüd lähen Zavoodi oma mõtteid rahustama, mis hüplevad peas ringi nagu purjus konnad. Ilusat päeva kõigile ja mõelge enne ilusti tuhat korda järele kui kellegiga tülitsemise soov tekib. Ja kui tekib ja kui te ikkagi tülitsete, siis varuge kannatust. Kui seda varem ei juhtu, siis vähemalt vanadus toob endaga kaasa õnneliku kooselu ja tülidevabad ajad. Kas pole tore. Hehee.

Ma käisin täna Kaubamajas asjatamas ja siis läksime Mannu ja Kauriga Zavoodi jooma. Kuid minu püüdlused Vana Tallinnat keefiriga osta jooksid liiva, sest mul polnud dokumenti kaasas ja miskipärast ei uskunud keegi, et ma täisealine olen. Hmm. Ma olen kindel, et rõõmustaks selle üle kunagi kui 30ne olen, aga praegu ei olnud see kõige parem uudis. Lõpuks ikka sain oma joogi kätte vahendaja kaudu, hehee ja siis sõime pannkooke karamelliga.

Natukene aega ennast kogunud ja rääkinud seentest Super Mario mängus, mis lisavõimeid ja elusid annavad ja arutanud selle rakendamisevõimalusi reaalses elus ning muid arutelusid suundusime Super Alkosse kust ostsime suure Gin`i ning siis kõmpisime Kauri poole Raadile. Mõnus jahe jalutuskäik sai. Seal kogusime kokku erinevaid filme ja läksime minu poole neid vaatama ja jooma, aga nüüd olen üksi. Igaüks läks oma teed. Ma vist lähen vaatan natukene filmi ja siis magama..

Nii..

Täna siis räägin sellest, mis toimub minu suhetevaldkonnas. Täpsemalt endast ja oma poisist. Jah, me oleme ikka veel koos, vastan sellele küsimusele, sest eraldi igale ühele seda ütlema hakata on natukene.. eem.. väsitav. Ja ei, ta ei peta mind selle blondi iludusega, kellega te teda ninapidi koos näinud olete ning jah, teie silmad on teid ka varem petnud, sest nad on alati ainult sõbrad olnud. Ja ei, mina ei ole koos ühegi teise poisiga. Ega tüdrukuga. Sest ma armastan ainult oma poissi ja selleks õnnelikuks (haa) on hetkel Rol. Niiet selline lugu.

Ja nad elasid õnnelikult kuni surmani seitsme maa ja mere taga. Happy end. (palume kõigil plaksutada ja naerda õnnelikult)

Helmehaldjas

Täna hommikul ärkasin enda köha peale üles, ajasin ennast püsti ja tegin kummeliteed. Võtsin teki kaasa ja kerisin ennast teleka ette kerra, sõin vanaema tehtud kaerahelbeputru ja vaatasin multikaid.

Mingi aeg helistas Rolts (ma ei suuda ikka ära imestada, kuidas on võimalik ikka nii rõõmustada, kui ta helistab) ja rääkis, et nad lähevad Sodiga Jõgevale lindistama. Kõlab lahedalt. Kunagi tahaks vaatama minna, kuidas see välja näeb.

Mina aga käisin vannis, jõin liitrite kaupa teed, kuulasin muusikat ja tegin ehteid natukene, siis avastasin netist helmepoe ja imetlesin neid jubinaid, mida seal pakutakse. Peale seda läksin magama, sest silmad tulitasid ja pea käis ringi, ärgates vaatasin vanu pilte ja meenutasin endisi aegu ja selline ongi olnud minu päev.

Emme helistas just. On hädas jälle, nii tüüpiline tema, ta satub alati igasugustesse sekeldustesse. Nimelt sõitis ta Lõuna-Norrasse autole järgi (millele pandi uus mootor), aga ta ei tea, kus elab remondimees, kelle käes ta auto on ja see tõbras ei vasta telefonile, olgugi, et eile sai kokkulepitud kunas ja kuidas. Niiet nüüd on siis minu kullakallis emakene kusagil 5 tunni kaugusel kodust, tundmatus linnas, ilma transpordivahendita ja hääbuva akuga telefoniga ega tea mida teha. Kergelt muretsema paneb. Tegelikult mitte kergelt. Ikka kohe päris muretsema paneb.