Gjøvik Fjellhall.

Pühapäev

Täna oli hea magada, sai kaua voodis olla, sest emme oli oma une ohverdanud ja juba varakult Nanokiga välja jalutama läinud. Jää ja lume kätte. Mina ärkasin alles siis, kui päike liiga ennastunustavalt silma särama hakkas. Kui silmad peaaegu lahti olin löönud, oli emme juba kohal ja soovis head Vabariigi aastapäeva, millele ma unesegaselt viisakalt vastata proovisin aga suuremat midagi sellest välja ei tulnud ja kõlas umbes nagu " head abrargiigi aastapäeva". Pärast reisiplaanide arutamist ja niisama lõõpimist ajasin ennast ka lõpuks voodist üles ja koos jõime ühe metsmarjajoogi, samal ajal oma kõigekallimaga natukene virtuaalselt vesteldes. Siis tõttasime emmega juba trenni (sest siin on nädalavahetustel spordikeskused avatud lühikest aega, kl. 12st 15ni).

Paar tundi lindil jooksmist ja muudel masinatel sooritatud jõu- ja ilunumbreid (alguses sai teisi korralikult naerutatud, sest kuidagi ei õnnestunud süsteemile päris pihta saada, nuppe oli rohkem kui lennuki juhtimiskeskuses, pealegi hakkas lint hakkas trikke tegema, mu rätik kukkus maha ja niitis mu peaaegu jalust lisaks sellele otsustas pudelil tuli kork ära tulla ja pritsis igalepoole ning siis samal ajal otsustas masin raskusastet suurendada ja lint tõusis kõrgustesse imiteerides mäkke jooksu. Lõpuks, kui kõik olid oma naermised ära naernud, tuli üks veidi kogenum meeldiv tumedanahaline kaunitarist trennitaja ja aitas mul hullunud masina üle ohjad haarata. Edasi läks juba valutumalt, eeh.), sai kätte meeldiva seisundi (riietusruumis kõndisin ringi, nautides tunnet nagu oleks mul jalgade asemel rattad all).

Siis sõitsime emmega Gjøviki Fjellhallen`isse, mäe sisse ehitatud spordikompleksi, ujuma. Ujusime tuhat meetrit ja venitasime ennast soojas saunaruumis, mis oli täis pisikesi pruune tailannasid, kes Norra külma eest koos kodumaiste ajalehtedega terveks päevaks saunasoojuses kohad sisse võtavad. Pisikesest saunast on tehtud troopiline paradiis, omalaadne kohvik ja meelelahutuspaik, kus kogunetakse kuulujutte levitama, uudistega tutvuma ja kus vahepeal einetatakse ja juuakse kaasatoodud teed lillelistest termostest samal ajal kui paljad pruunid poisikesed rõivistus kilgete saatel ringi jooksevad.

Multikultuursest ja elavast saunaruumist liikusime edasi linna Eesti vabariigi aastapäeva tähistama. Libedad jäised kõnniteed ja seenevihm ei kutsu eriti välja ja tänavad olid kõik inimtühjad. Ega restoraniski eriti inimesi polnud aga vaatamata sellele (või just selle tõttu) oli meil väga tore ja söögielamused olid suured. Väike jalutuskäik ja kakao teises pisikeses kohvikus tuletasid meelde aastatetagust reisi Pariisi ja sealseid meeldiva muusika ning hõrgutavate küpsetistega paigakesi. Sombust ja vihmarohket ilma aitasid lisaks suurele tassile kuumale kakaole meeldivamaks muuta praksuv kamin, plaanid soojale maale reisimisest ja suvest. Emme rääkis õhinal, kuidas ja milliseid peenraid ta kevade tulekul Peedul tegema hakkab ja nii see aeg lendas.

Nüüd jõudsime koju. Väljas on juba pime ja voodi on nii kutsuv. Tahaks ainult natukene magada, pärast seda võib vast isegi natukene õppida (täispikast õppimispäevast ei tulnud järjekordselt midagi välja).

Reede.

Tänane hommik algas kõike muud kui rahulikult. Emme hakkas ennast tööle sättima ja kohe muutus elavaks ka Nanok. Ta on juba vana koer ja igasugune pingutus paneb teda ennastunustavalt hingeldama. Kuna ta magab minu voodi jalutsis (mis nüüd vappus tema õhuahmimise püüdlustest), oli igasugune silmade kinni pigistamine, enda rahulikuks sundimine ja edasi magamine välistatud. Siis, kui mina ennast kuidagi püsti olin ajanud, magas Nanok juba õndsat und.

8.00. Kui ma kuidagi olin suutnud ka silmad lahti ajada ja ennast autopiloodi pealt välja lülitada, avastasin, et ilm on imeline ja päike igalpool. Lisaks kõigele ilule avastasin kahjuks ka karvapallid, mis igalepoole nurkadesse olid kogunenud. Niigi oli kogu põrand kaetud ühtlase valge karvavaibaga, mis tekib nagu imeväel juba paar minutit pärast tolmuimemist.

Võitlesin südametunnistusega aga otsustasin silmad kinni pigistada, liikusin ruttu kööki, haarasin pudeli vett ja süvenesin virtuaalmaailma. Aeg-ajalt tõstan pilgu, et uurida ümbrust ja mitte unustada karmi reaalsust. Selle lühikese aja jooksul, mil ma internetimaailmas asjatasin, on päike ühtlase halli pilvekatte taha kadunud ja ilm on külm ja lumine. Aknast avaneb vaade lasteaiale, kus väikesed paksudesse kombekatesse riietatud pambud jäätunud maapinnal tasakaalu hoida üritades ringi kakerdavad.


Siiski pole täna enam jälgegi eilsest tusatujust (ehk on aeg veel liiga varajane selle jaoks) ja kõik kuhjunud kohustused ei tekitagi rusuvat masendushoogu. Koristamine võtab tõenäoliselt küll enamuse päevast, kuid kui sellega lõpuks ühele poole saab, on lootust pääseda poodi eilset hirmkallist pluusi kolme teise riideeseme vastu vahetama. Kuna selleks pean ma sukelduma linna ainukese (ja elanike arvu silmas pidades ülepingutatult suurde) ostukeskusesse, on inimeste vältimine võimatu. Neid, keda pole ammu näinud on palju ja kohutavalt väsitav ja närvesööv on viisakalt vastata küsimustele, mis neid tegelikult karvavõrdki ei huvita. Oeh. Siiski pole asi nii hull. Kaldusin taaskord liigsesse pessimismi.


Ja kui asi ongi nii hull, siis ongi väga vabastav natukene hiljem trennis valimatult kõiksugustel masinatel rassides päeva jooksul kogunenud pingeid välja elada. Mul on nüüd isegi sobivad riided selleks puhuks ostetud (et pääseda liigsest tähelepanust, mis mulle tavaliselt osaks sai, kui ilmusin spordikeskusesse paljajalu, valgetes taekwondo pükstes ja suvalises t-särgis).

Ja veel mõnusam on pärast trenni juua seda imelist kõhtutäitvat maitsvat vedelikku, mida emme pakkide kaupa kaalualanguse lootuses Trondheimist tellis. Olgu selle kaalulangusega nagu on (minul seda siiamaani märgata küll pole) aga maitse on suurepärane ja koostisosadeks naturaalsed marjad ja puuviljad, ilma mingite maitse-, värvi- või säilituslisanditeta. Pulbripakile tuleb vaid lisada natukene vett, loksutada ja ongi imeline rüübe valmis (oi, see kõlas nüüd küll natukene liiga reklaami moodi, puudub vaid kõrvuni naeratav õnnenäoga pilt). Pärast seda meeldivat vahepala saab ennast premeerida telefonikõnega kaugele kodumaale, kus viibib minu kõigekallim. Päeva kõrgpunkt ja tõeline nauding on kuulda tema häält. Olgu kiidetud kõik õnnelikud juhused (või siis saatus), mis selle suure pea-pilvedes-tunde on võimaldanud.

Aga selleks et päeva kõrgpunktini jõuda, tuleb jõud koondada, vähem plaanida ja rohkem tegutseda. Tuleb vaid loota, et tänane päev on mingi imeline erand ja need plaanid mul seekord ka õnnestuvad. Selle lootusrikka mõttega ma nüüd lõpetan.

Homoseksuaalsus

Istun praegu oma toas ja üritan selleteemalist ettekande kokku kirjutada. Keeruline ja teatavasti pole avalik esinemine ka minu parimaks küljeks.

Leidsin sellise videoklipi, mis võtab kenasti kokku kõik, mida öelda tahaks:


http://youtube.com/watch?v=OPzso1OOTPM

Õppigem õppima

Siin siis alustuseks artikkel ABC kõigile suurepärasest kogust:

Õppida ei tule mitte ainult eesti keelt või matemaatikat, või ükskõik millist ainet, vaid ka õppimist ennast. Miks?

Pole sugugi ükskõik, millises järjekorras me õpime. Kui ühel päeval on käsil erinevad õppeained, siis alustame nendega, mis on kõige raskemad. Mida enam oleme väsinud, seda vähem on lootust raskest materjalist aru saada. Pole soovitatav ka õppida järjestikku ühetaolist materjali, näit. vene keelt ja võõrkeelt või matemaatilisi aineid, sest ajaliselt varem õpitu kipub siis kergemini meelest minema.

Kui õpitakse ühel päeval ainult üht ainet, siis on soovitav seda teha algul sellises järjekorras, nagu seda koolis läbi võeti ja nagu see on õpikus või programmis. Nii saame õpitavast materjalist süstemaatilise ülevaate.

Ebaotstarbekas ja lausa kahjulik on õppimine eksamipiletite kaupa. Õppijale jäävad küll meelde üksikud katkendid ainest, kuid ta ei oska neid omavahel siduda ja tervikliku ülevaate puudumise tõttu võib jääda kimpu lisaküsimustele vastamisel. Piletite järgi õppida võib enesekontrolliks alles täiendaval kordamisel.

Kõigepealt loeme õppematerjali aeglaselt ja süvenenult läbi ning ühtlasi jälgime, kas kõik on arusaadav. Vajaduse korral otsime käsiraamatutest vastust. Kui me selgusele ei jõua, märgime probleemi üles, et seda kaaslastelt või õppejõult konsultatsioonis küsida. Ärgu õpitagu pähe mitte midagi, millest ei sada aru, sest sellest pole mingit kasu. Mehhaaniliselt pähetuubitud teadmisi ei osata vastamisel kasutada. Pealegi läheb sel viisil õpitu kiiresti meelest.

Kui õppematerjal on suur, siis on mõistlik seda õppida osade kaupa: loetakse üks osa läbi, korratakse seda ja alles siis minnakse järgmise osa juurde. Seda tehakse sellepärast, et korraga, ilma kordamata, pole võimalik palju materjali meelde jätta. Sellise õppimisviisiga hoitakse kokku ka aega.

Õppematerjali kindel omandamine pole võimalik ilma kordamiseta. See annab paremaid tulemusi siis, kui me õpitavat lihtsalt uuesti ei loe, vaid püüame endale seda kas valjusti või mõttes ilma õpiku abita jutustada. Nii selguvad ühtlasi kõige paremini lüngad teadmistes. Parema ülevaate saamiseks võime koostada õpitavast plaani või lühikonspekti. Viimane on vältimatult vajalik lisakirjanduse lugemisel, et jääks materjali loetu meenutamiseks ja kordamiseks.

Kuidas suhtuda koos õppimisse? Nii õppimist alustada pole õige. Kõigepealt peab iga õpilane materjali üksi läbi töötama, et selgitada, kas ta saab kõigest aru. Arvestagem siinjuures ka oma mälu. Ühel inimesel jääb hästi meelde see, mida ta näeb või loeb (nägemismälu), teisel aga see, mida ta kuuleb (kuulmismälu), kolmandal on aga enam-vähem ükskõik, kuidas ta õpitavat tajub (segatüüp). Koosõppimise puhul on kuulmismäluga õpilasel kasulik, kui kaaslane talle materjali jutustab, nägemismäluga õpilane peab aga tingimata vaatama õpikusse või konspekti (teda aitavad tublisti ka allakriipsutused mitmevärviliste pliiatsitega).

Isegi siis, kui aega on vähe ja õppida väga palju, ärgem unustagem tervishoiunõudeid ja tehkem iga 1 ½ tunni järel veerandtunniline vaheaeg. Tundide viisi vahetpidamata õppimisel on tulemused hoopis halvemad: omandamisvõime nõrgeneb ja me ei suuda enam lõpuks õpitaval tähelepanu hoida. Ergutusvahendite kasutamine aga peletab meile nii vajaliku une.

Ja lõpuks nõue, mida vahel on nii raske täita: ööl enne eksamit tuleb korralikult magada. Väsinud inimene suudab meenutada eksamil vaid osa sellest materjalist, mida ta puhanuna hästi ja kindlalt teaks.

(ABC kõigile, nr. 5 (70), Pühapäeval, 23. juulil 1961)