Õppida ei tule mitte ainult eesti keelt või matemaatikat, või ükskõik millist ainet, vaid ka õppimist ennast. Miks?
Pole sugugi ükskõik, millises järjekorras me õpime. Kui ühel päeval on käsil erinevad õppeained, siis alustame nendega, mis on kõige raskemad. Mida enam oleme väsinud, seda vähem on lootust raskest materjalist aru saada. Pole soovitatav ka õppida järjestikku ühetaolist materjali, näit. vene keelt ja võõrkeelt või matemaatilisi aineid, sest ajaliselt varem õpitu kipub siis kergemini meelest minema.
Kui õpitakse ühel päeval ainult üht ainet, siis on soovitav seda teha algul sellises järjekorras, nagu seda koolis läbi võeti ja nagu see on õpikus või programmis. Nii saame õpitavast materjalist süstemaatilise ülevaate.
Ebaotstarbekas ja lausa kahjulik on õppimine eksamipiletite kaupa. Õppijale jäävad küll meelde üksikud katkendid ainest, kuid ta ei oska neid omavahel siduda ja tervikliku ülevaate puudumise tõttu võib jääda kimpu lisaküsimustele vastamisel. Piletite järgi õppida võib enesekontrolliks alles täiendaval kordamisel.
Kõigepealt loeme õppematerjali aeglaselt ja süvenenult läbi ning ühtlasi jälgime, kas kõik on arusaadav. Vajaduse korral otsime käsiraamatutest vastust. Kui me selgusele ei jõua, märgime probleemi üles, et seda kaaslastelt või õppejõult konsultatsioonis küsida. Ärgu õpitagu pähe mitte midagi, millest ei sada aru, sest sellest pole mingit kasu. Mehhaaniliselt pähetuubitud teadmisi ei osata vastamisel kasutada. Pealegi läheb sel viisil õpitu kiiresti meelest.
Kui õppematerjal on suur, siis on mõistlik seda õppida osade kaupa: loetakse üks osa läbi, korratakse seda ja alles siis minnakse järgmise osa juurde. Seda tehakse sellepärast, et korraga, ilma kordamata, pole võimalik palju materjali meelde jätta. Sellise õppimisviisiga hoitakse kokku ka aega.
Õppematerjali kindel omandamine pole võimalik ilma kordamiseta. See annab paremaid tulemusi siis, kui me õpitavat lihtsalt uuesti ei loe, vaid püüame endale seda kas valjusti või mõttes ilma õpiku abita jutustada. Nii selguvad ühtlasi kõige paremini lüngad teadmistes. Parema ülevaate saamiseks võime koostada õpitavast plaani või lühikonspekti. Viimane on vältimatult vajalik lisakirjanduse lugemisel, et jääks materjali loetu meenutamiseks ja kordamiseks.
Kuidas suhtuda koos õppimisse? Nii õppimist alustada pole õige. Kõigepealt peab iga õpilane materjali üksi läbi töötama, et selgitada, kas ta saab kõigest aru. Arvestagem siinjuures ka oma mälu. Ühel inimesel jääb hästi meelde see, mida ta näeb või loeb (nägemismälu), teisel aga see, mida ta kuuleb (kuulmismälu), kolmandal on aga enam-vähem ükskõik, kuidas ta õpitavat tajub (segatüüp). Koosõppimise puhul on kuulmismäluga õpilasel kasulik, kui kaaslane talle materjali jutustab, nägemismäluga õpilane peab aga tingimata vaatama õpikusse või konspekti (teda aitavad tublisti ka allakriipsutused mitmevärviliste pliiatsitega).
Isegi siis, kui aega on vähe ja õppida väga palju, ärgem unustagem tervishoiunõudeid ja tehkem iga 1 ½ tunni järel veerandtunniline vaheaeg. Tundide viisi vahetpidamata õppimisel on tulemused hoopis halvemad: omandamisvõime nõrgeneb ja me ei suuda enam lõpuks õpitaval tähelepanu hoida. Ergutusvahendite kasutamine aga peletab meile nii vajaliku une.
Ja lõpuks nõue, mida vahel on nii raske täita: ööl enne eksamit tuleb korralikult magada. Väsinud inimene suudab meenutada eksamil vaid osa sellest materjalist, mida ta puhanuna hästi ja kindlalt teaks.
